29/08/2022
Hea joogasõber!
Vahepeal on möödunud pea terve suvi. Mina olen tagasi oma rännakutelt Itaalias, kus mul oli suur õnn olla päevi päikese käes ja erakluses. Olin Mazzano Romano nimelises külakeses kunstiresidentuuris poolteist kuud ja selle aja jooksul sai minu lemmikpaigaks võsatihnikusse peidetud jõeäärne ja katkematult voolav kosk, kuhu leidsid tee vaid üksikud juhuslikud läbirändajad ja kohalikud, kes õiget märgistamata rada tundsid. Reisi algus oli raske ja ärev ja palju teadmatust oli õhus. Uute kohtadega on ikka nii, et kõike - ka väiksemaidki asju nagu kust saab osta hambapastat või kus asub bussipeatus - tuleb harutada päris algusest. Ja see on ühtlasi selliste kogemuste ja kogemiste suur väärtus. Ma olen sõpradele juba rääkinud sellest Balil olemise, pidevate uute asjade õppimise ja kasvamise kogemusest. Kuidas ma olin korraga nii kohal ja tegemise tuhinas unustades muu. Mazzano ainult duubeldas seda. Ja üks suur pisivõit oli mu isiklik sisekõne, milles ma küll veel väikeseid, kuid märgatavaid muutuseid nägin. Nii ma siis istusin seal kosel ühel, teisel, kolmandal ja neljandal päeval ja ütlesin endal – häälega! – et olen tulnud pika tee ja väärin kiitust juba selle eest, et sõltuma ta pimedatest kohtadest ja hirmust, ma olen kõigele andnud võimaluse. Ja oma parima. Nii ma endale kordasingi: sa oled andnud oma parima! Neid sõnu välja öeldes usun ma neid igakord jälle natuke rohkem. Ma olen ehe näide sellest, et hirmudega silmitsi seista ja neist ikkagi läbi minna on võimalik. Nii endamisi ja endaga istudes, sain ühtlasi veel rohkem kinnitust, et mul tuleb siduda oma tulevik ja väljundid inimeste toetamisega kõige osas, mis puudutab vaimset heaolu. Kummaline on mõelda, et praeguses ajahetkes olen ma ise alles kuskil sügaval, alguses, pean leidma jõudu, et uuesti ronida, võtta ette uus ja tundmatu teekond, ka siis kui teadmatus hirmutab. Aga päev korraga. Elada päev korraga. Seda õpetas mulle Mazzano.
🌱
