03/06/2026
Monte Gordo 2026
Kui ma 2013 märtsis esmakordselt oma väikese grupiga+Ülle-Ellaga Monte Gordosse laagrisse läksin, ei osanud ma ealeski arvata, et see varakevadine väga töökas laager, need Euroopa "ääremaa" lihtsakoelised inimesed, hommikud ookeani ääres koos hingeskosutava päikesetõusuga ja palju muud "tilu lilu" mu südame nii jäägitult võivad võita...
Kui tavaliselt tüdinen ka kõige magusamatest ahvatlustest, siis Monto Gordo laager vaimustab mind järjest rohkem...
See on omamoodi ime, sest tegelikult on need 3-4 nädalat ju väga töised, treeneri tööpäevad, kokku justkui "liinitöölise" 8t.
Tegelikult mind just see köidabki, kui näen õpilasi hommik hommiku järel särasilmil uut töökat päeva alustamas...Nii tulevad ka sportlik areng ja rõõmupakkuvad uued isiklikud rekordid, võivad tulla ka kenad poodiumikohad ja säravad võidudki...Nii on alati olnud, küllap nii ka jääb...Kestusjooksus on edu valemiks töömaht ja töösse suhtumine, Portugali laagris on iga õpilane treeneri jaoks justkui "lakmuspaberil", seal saab igaühe iseloom ja sisu selgeks...
Nüüdseks olen oma vanad kondid Monte Gordosse vedanud juba 13 korda, annab laagri veterani mõõdu vast kenasti välja.
Kõik need laagrid on kenasti mu "südamesse pugenud", meie hea "töö ja vile koos" on alati väga kenasti toiminud ja töistele trennipäevadele mõnusat vürtsi lisanud, et töö liigselt ei "tapaks", et oleks põhjust ka õhtuid oodata...Nii jääb ka edaspidi, aga märksõnadeks jääb ka edaspidi igas olukorras austus iseenda, kaaslaste ja klubi vastu...
2026 laager oli minu jaoks teistmoodi, ma võtsin justkui igast hetkest/päevast viimast, ei raatsinud kaotada ühtegi hetke varahommikust alates, sättisin end üksinda või mõne vanema (neid õnneks on!) kamraadiga hommikusele virgutuskõnnile koos väikeste "teooriaminutitega elust enesest"- need toidavad ka vana ja kogenud treenerit, 90min mõõdukat liikumist on hingekosutavad ja kena algus päevale...Ja on tore tõdeda, et mul on õpilastega vedanud, et noorus polegi päris hukas...
Kui oma ringike mõnusalt tehtud (mõnikord ka arglikud jooksuminutid!), siis on pagana huvitav hommikusel "ärataval" jälgida iga vahva õpilase valmisolekut ja "hingeseisundit" eelolevaks tööpäevaks...Vapramad käivad end ookeanis karastamas, tüdrukud justkui tublimad selles ja ju nad seepärast nii nooruslikud ongi-külm vesi on ju teada nooruse eliksiir...
Hommikune 11.00 trenn pole meelakkumine, aga üheskoos läheb seegi 2,5-3t justkui lennates...Igaüks omas rütmis ja ikka iseenda jaoks...
Peale põhitööd uitan ma üksinda niisama ringi - rõõm tehtud töökast trennist ja õpilaste ilmselgest arengust annab justkui tiivad hooajaks, on põhjust hooaega oodata - see on hea tunne...
Seekord oli mul õnn ja võimalus mõnda tubli õpilast ühiste lõunahetkedega ka väheke rohkem tundma õppida, väikese õllega mehejuttu rääkides avaldub ju igaüks justkui "päriselt"...Aitäh!
Õhtune treening on juba justkui puhkus, taastav ringike joostes või koos treeneriga kõnd "vana inimese" tempos on justkui rohkem rituaali moodi, kus treeneril jälle väike võimalus iga uitajat väheke tundma õppida ja ka silmaringi arendada igas mõttes...
Õhtud on juba "töö ja vile koos", kus proovisin noori mitte segada ja võimalikult vähe "torkida", aga väikesed üllatusvisiidid ja ühised õhtusöögid on ju igati paslikud, et kord majas oleks ja vana inimene ka "kätt pulsil hoiaks" ja nii ennastki nooremana tunneks...
"Mõni õhtu on lõbusam kui teine" ja seda on ka kõrvaltvaatajana tore kogeda, väikesed auhinnad tiivustavad ka igas heas mõttes, väikesed shoti ringid on justkui tuju tõstmise parim valem ja nii on rõõmu ja naljagi "rohkem kui rubla eest", ka inimloomuse tuhat palet avalduvad paremini kui rasket trenni nühkides...
Hilisõhtul üksinda hotellitoas on mul alati aeg isendale olnud, võtsin seekordki 2 head raamatut kaasa, ühe ("Messi"!) sain ka läbi leotud, teise jaoks energiat ja aega ei jagunud...
Millegipärast arvan, et 2026 laager oli kõigi aegade parim, kus vanad laagri kalad ja uued laagri "rebased" sulandusid kenasti ühiseks töökaks sõbralikuks pereks, et üheskoos nautida iga ühist hetke "töö ja vile" koos, et üheskoos uut laagrit ootama jääda...
Minu jaoks on aga suurimaks laagri võlujõuks-seal tunnen ma end hingelt noorena justkui malevaajal...
Ja just sellepärast ma ei raatsigi laagrist, kuigi koduski on ju rahulik ja hää olla...Ilma laagrita jään äkki ruttu vanaks...
AITÄH KÕIGILE, kes 2026 laagri nii töökaks ja meeldejäävaks tegid!
Äkki 2027 jälle...
Kena suve, olge happyd kõik!
Urki