06/09/2026
Tähtis pole võit, vaid osavõtt.
Seda mõtet oleme harjunud kasutama pigem võistluste puhul ja vahetevahel kõlab see vaata, et isegi lohutusena.
Aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tundub mulle, et selles lauses on midagi väga olulist ka elu kohta.
Sest kui palju jääb meil tegemata ja kogemata lihtsalt sellepärast, et me kardame, et me ei ole milleski piisavalt head?
Et me ei oska.
Et me ebaõnnestume.
Et meid nähakse viisil, kuidas me ei tahaks nähtud olla.
Me tahame enne osalemist justkui teada, et meil läheb hästi.
Aga elu ei saa kogeda kõrvalt.
Mõnikord peame minema kogemuse sisse selleks, et üldse näha, mida see meis puudutab. Seal võib olla hirmu, ebakindlust, vastupanu või soov ennast peita.
Neid tundeid tunnistades võime endalegi üllatuseks avastada, et kõige selle taga ootas meid hoopis rõõm.
Jooga on õpetanud mind tasapisi tähelepanu soorituselt kogemisele tagasi tooma.
Mitte küsima ainult: Kuidas mul läks? Kas ma olen selles hea?
Vaid ka: Mida ma kogesin? Mida ma enda kohta õppisin? Millise puudutuse ma sain?
Igatahes tundub mulle täna tunduvalt olulisem see, et ma julgeksin elust osa võtta kui see, et mul alati kõiges hästi läheks.
Kohtumiseni matil 🙏💗!
Gerli
PS! Aitäh Marek Metslaid selle foto eest! 🌞