29/10/2026
Camino Invierno, 7. päev, Monforte de Lemos → Chantada (32 km)
Hommikul saatis albergue hospitalera meid peale rikkalikku hommikusööki pimedas teele. Ees ootas üks meie pikimaid päevateekondi: 32 kilomeetrit, üle 700 tõusumeetri ja enam kui 500 langusmeetrit.
Ma olin peaaegu magamata. Krägisevast narist kolisin öörahu köök-elutuppa sohvale, et teised saaksid magada. Seal aga lõi seinakell iga poole tunni tagant ja külmik urises takkaotsa. Aga mis seal ikka – «kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!», vähkresin lühikeses sängis kuidagi hommikuni.
Monfortest väljudes ületasime Cabe jõe üle vana kivisilla ja hakkasime tasahilju ülespoole rühkima. Kui päike tõusis, avanesid kenad vaated selja taha jäävale pilvevatis orule ja ümbrusele. Edasi viis tee läbi väikeste külade ja Ribeira Sacra maastike. Teele jäi ka vana romaani stiilis San Paio de Diomondi kirik.
Sel päeval nappis teekonnal söögikohti, poode polnud üldse. Kotis tuli kanda kõik vajalik. Äpi järgi pidi esimene võimalus süüa avanema alles 27. kilomeetril, aga õnneks leidsime midagi juba veidi varem, Belesaris oli paar söögikohta, millest ühte ma koos Tuuli ja Kadriga sisse astusime. Hea jahe oli siin.
Belesar on vana küla Miño jõe kaldal, järskudele nõlvadele rajatud viinamarjaistanduste vahel. Siin on pikka aega jõge ületatud ning külla viib kurviline vana tee, mida tuntakse Codos de Belesari nime all. Pärast pikka kõndimist oli söögipaus igati teretulnud.
Siin on ka mitmed veinimõisad ja- majad, kus saab minna tuurile ja mekkida veine, neid kaasa osta. Mis omakorda tähendas, et siin nägime tavalisi turistinimesi ka :D Meie plaanidesse vein keset päeva ei mahtunud, pealegi, ei olnud meie pundis eriti veiniarmastajaid.
Chantadasse jõudes oli pärastlõunane temperatuur kerkinud umbes 35 kraadini. Seekord ootas meid hotell keset linna. Nendega, kes jaksasid söögikohtade köökide avamise ära oodata, läksime jõeäärsesse Mesón Lucusesse õhtust sööma. Portsjonid olid pirakad ja maitsesime ka kammkarpe, mis olid iseäranis hästi valmistatud.
Mina võtsin samal õhtul ette veel ühe käigu linnast välja – geojahile. Tänu sellele leidsin tõelise pärli: Fátima Jumalaema pühamu, mille lasi ehitada kohalik preester Emilio Francisco Eyré Lamas. Kirikut hakati rajama 1944. aastal, kuid see jäi rahapuudusel lõpetamata. Ometi peeti seal mõnda aega jumalateenistusi ja preester ise on maetud pühamu krüpti. Kiriku kõrval seisab ka kunagi hooldekoduks kavandatud hoone, mis ei jõudnudki oma algset eesmärki täita.
Nii võibki pärast piiiikka matkapäeva juhtuda, et õhtune geojaht viib veel ühe ootamatu paigani. Kõndida jõudis sel päeval küll ja veel: 51 065 sammu.
