Eda Vallimäe - hobuste ja ratsutajate treening

28/03/2026

Müüa 6 aastane koolisõidusuunaline oldenburgi hobune harrastajale/// For sale 6 year old hobby level dressage horse with top dressage pedigree and basic level dressage training. Ready to train further!

Ruun, tk 170, pärit Saksamaalt, põlvemises maailmaklassi sugupuu: isa Fürst Toto, emaisa Don Schufro
Olnud minu juures pidamisel ja treeningus veidi alla aasta ning otsib uut omanikku. Sõidab A tasemel, olnud madala koormusega treeningus, kuid valmis jätkama. Õppinud ka L-taseme harjutusi. Käib maastikul ratsutamas üksi või kambas. Hea kehaehitusega, heas konditsioonis, lihaseline, terve, saanud ainult parimat hoolitsust söötmise, kapjade, selja jms osas, elab väikeses karjas välitalliga koplis. Seisab tallis groomimiseks ja protseduurideks. Saanud massaže ja palju nunnutamist. PIKA lakaga 😍
Olemas röntgenid, kus 1 leid, kuid sellega funktsioneerib ok.
Hea hobune harrastajale ning õigetes kätes on tal treeningtaseme tõstmiseks kindlasti potentsiaali. Tal on naturaalselt p**k ja lahtine samm, suur ülesmäge galopp.
Olemas palju videosid (lisan mõned kommentaaridesse). Asub tutvumiseks Tartus.
Vahetab kodu 8500 eest. Lisainfo korral saada privaatsõnum või helista/whatsapp 59021564

24/02/2026

Head vabariigi aastapäeva! Elagu, Eesti!

Foto: Elis-Anett Urbmets

24/02/2026

Kiana on peatselt 4 aastaseks saav noor sporthobune, kes siin näha hiljutise treeningu traavitöö osas. Kui ma temaga paar kuud tagasi alustasin, siis tegelesime me ainult füüsiliste ja psühholoogiliste pingete vähendamisega maa pealt. Lihaste toonuste normaliseerimisega: kaela alakülje ja rinnakorvi lihaste liigpinge vähendamisega, sest tal oli nn põdrakael. Lisaks oli ta sadulasse pandud niimoodi, et oli õppinud liikuma keha jäigastades, tühja kontaktiga ratsme taga- nüüd on olnud tähtis taas kaela kontakti poole sirutama saada ning hobuse kehaküljed taas elastseks saada! Minu jaoks on väga tähtis õpetada hobusele sisemisele kehapoolele järgi andmist ning välimiste juhtimisvõtete poole liikumist- see tähendab, et ma ei küsi kunagi “peaasendit”, vaid ainult kukaasetust sissepoole, mis lõdvestab hobuse keha ka kuklast kaugemal. Hobune peab pead ja kaela hakkama ratsmekontakti sisse “pikendama”, justkui turjast ettepoole sukelduma oma kaardus kaelaga- vaid siis töötab ta ennast kandes ja ülaliini lihastega. Mitte et see alati perfektne oleks, kõik töö on selle hobusega alles veel ees, kuid minu jaoks on tähtis kinni pidada kindlatest treeningpõhimõtetest.

Oluline osa ettevalmistavast käistlustreeningus on olnud ka psüühiline lõdvestamine: seda ei saa hobusele ühegi harjutusega peale panna, vaid tegelikult tõelise progressi saavutamiseks peab hobune õppima ise oma närvisüsteemi reguleerima- jah, inimene aitab läbi bodyworki, maatöö harjutuste ja õigeste märguannete ajastamise, kuidas hobune ise saab rahunemist kehas suurendada. Alguses ta ainult värises ja kangestus- see on võitle ja põgene reziimil töötava keha “peitevariant”. Ta ei mälunud treeningu jooksul mitte ühtegi korda!

Nüüd aga on hobune hakanud oma keha tervikuna kasutama, seljast õõtsuma, mäluma ning ka psühholoogilist pinget ise reguleerima. Tal on tegelikult ilusad avarad liikumised ja tugev selg- ootan huviga, kuidas ta edasi areneb.
Silma treenimise analüüsiks: kui traavis hobuse diagonaalsed jalapaarid on sümmeetrilised, siis on ta suuremas tasakaalus ja läbi selja töötamas, võrreldes kui need on eri suurusega.

09/02/2026

Ratsutamisõpetus:
"sõida hobust sisemise säärega välimisse ratsmesse"- kuid mida see tegelikult tähendab?
Seda väljendit kasutatakse palju, kuid oluline on mõista selle tegelikku sisu. See ei ole pelgalt tehniline väljend, vaid terviklik lähenemine, mis mõjutab hobuse tasakaalu, sirgsust ja enesekandmist.

Sisemine säär on see, mis loob liikumise ja energia. See painutab ja pehmendab- loob hobuse vasaku ja parema kehapoole omavahelises võrdluses järgiandmist, "nõgusust" ja energiat. Ehk peenemalt öeldes- see aktiveerib hobuse sisemist tagajalga, soodustab keha painet. Ilma toimiva sisemise sääreta kaob impulss ning hobune muutub loiuks või ebastabiilseks.

Välimine ratse seevastu võtab selle energia vastu ja suunab selle "raami" See stabiliseerib hobuse õla, hoiab liikumise sirgena ning loob usaldusväärse kontakti, mille vastu hobune saab end positiivsel moel toetada/kanda. Just välimine ratse õige kontakt aitab vältida olukorda, kus hobune „kukub“ kurvis välja või kaotab tasakaalu.

Kui sisemine säär ja välimine ratse töötavad koos tekib hobune, kes liigub läbi selja, on pehme kontaktis ja paremini juhitav. Pöörded muutuvad sujuvamaks, üleminekud selgemaks ning kogu ratsutamine tundub kergem ja loogilisem nii hobuse kui ka ratsaniku jaoks.

See põhimõte kehtib igal tasemel — alustavast noorhobusest kuni kogenud sporthobuseni ning igas ratsaspordialas.

Selge eristamine, et on olemas sisemised ja välimise märguanded ning need teevad erinevaid asju ning neid tuleb õigel hetkel õiges järjekorras kasutada ning läbi selle me hobust *raamimegi*, et ta hakkaks tasakaalus liikuma - see on oluine baasratsastus, mida oma treeningutes tihti pean ratsanikele kordama ning õpetama.

Selleks, et sisemise sääre energiat välimise ratsmega "kinni püüda" (ilma et hobune õlgade või tagumikuga välja vajuks) on hea kasutada nii õlad-sees harjutust kui sääre eest astumist ja seda nii sirgetel kui kaarsõitudel. Selliste harjutustega me suurendame sisemise sääre ja välimise ratsme tööd ja efektiivsust. Ka siis kui hobune liigub näilisel sirgelt, töötab ta ikka VÄIKESES tendentsis samal viisil- sismine säär ja ratse *pehmendavad*, välimine säär ja ratsme *raamivad*. Reaalne elu on aga mõnikord keerulisem ning korrektse ratsastustöö on täis palju eri nüansse: kui su hobune on tugevalt asümmeetriline st ülepaindlik paremale, siis tuleks sirgsuse saavutamiseks paremae poole sõites kasutada hoopis (mõnda aega) kontra asetuse ja painutamise tendetsi, et saavutada õige õlgade ja tagumiku liikumine. Sellisel juhul peab domineerivam asetuse säär olema just välimine säär ning sisemisest ratsmest saab hoopis välimine ratse.

Muidugi on siin suur osa paljudel detailidel keharaskuse kandega, randme ja sõrmede tööl jmp, kuid see väike kirjatükk võiks avada just *säärega- ratsmesse* tehnilist tausta.

30/01/2026

Täpselt kolm aastat tagasi (jaanuar 2023) hakkasin ma talupidajaks!

Suure tööga ja armastusest hobuste vastu on siia üles ehitatud väike aga korralik hobuste kvaliteetseks pidamiseks sobilik talu.

Tavaliselt tehakse tagasivaateid elule just aasta lõppedes, kuid mõnikord kulub aega (õigustatult!!!) kõigele muule kui sotsiaalmeediale, siis kokkuvõte viimase 3 aasta elust rantšo tüdrukuna tuleb siit.

3 aastat tagasi kolisid siia minu isiklikud hobused, kes varem olid elanud üüritallides (täpsemalt lausa 16 aastat kui ma selle välja arvutan) ning aegamisi on lisandunud siia ka teisi hobuseid ülalpidamisele või treeningusse. Hetkel elavad siin 9 suurt hobust ja 2 poni. Alguses ei olnud siinses asukohas mitte midagi loomapidamiseks sobilikku- kogu infrastruktuuri oleme loonud nullist.

Kuigi tore on vaadata oma köögiaknast välja ning näha koplis hobuseid, siis minu suurimaks motivatsiooniks läbi aegade on alati olnud, et pakkuda oma isiklikele ratsahobustele võimalikult loomupärast elukeskkonda, kuid arvestades siiski ka individuaalsete vajaduste ja eripäradega. Tuues hobuseid koju olin ma palju näinud seda, et järsku polnud inimestel aega ega tahtmist enam nendega midagi teha- kuigi justnimelt hobustega tegutsemisest see kõik alguse ju sai. Tegutsen pidevalt selle nimel, et süsteemid hobuste eest hoolitsemiseks oleks võimalikult hästi läbi mõeldud ja/või automaatsed. Minu motivatsioon hobustega seoses on ikkagi nendega "midagi teha", mitte neid lihtsalt omada :)

Selle 3 aasta jooksul olen kokku puudunud arvamusega, et "hobusepidamine kodus on ju nii odav"- jah aga vaid siis kui nad elavad nagu lihaveised karjamaal ja me nendega midagi ei tee ega neile mingeid tingimusi ei loo.. kui me ehitame infrastruktuuri hobuste söötmiseks, jootmiseks, nende eest hoolitsemiseks ning treenimiseks, siis me räägime kallistest sammudest.. tuhandetest ja kümnetest tuhandetest. Kui need süsteemid ja veetrassid ja hooned ja platsid (rääkimata maast!) on olemas, siis jooksvad kulud on ilmselgelt nati väiksemad :D Hobuseid peab ülalpidamisel ikka päris palju olema, et see hakkaks katma investeeringuid ja oleks kuidagi majanduslikult kasumlik. Aga mida rohkem hobuseid, seda suuremad kulud, seda paremat ja suuremat infastruktuuri on vaja, seda rohkem inimjõudu jne.

(Selline) talupidamine on ilmselgelt üks suur hobi, rohkem nagu elustiil maal. See aeg on igatahes olnud huvitav ning arendav aga ka intensiivne. Nüüd kui talu on jalad alla saanud ja seda ka mu väike poeg :D siis loodan üha rohkem ja rohkem treeningute, treener- ja füsiotöö lainele saada ning jõuda ka rohkem kodust välja.

Alljärgnev on pildiseeria (igal pildil kommentaar ;) meie talust. Olen tänulik sellise keskkonna eest!

25/01/2026

Hobuse treenimine ei ole minu jaoks lihtsalt hobuse treenimine- see on lisaks treenimisele ka füüsiliselt (see on sh biomehaaniliselt) ja psühholoogiliselt hobuse eest hoolitsemine sel viisil, mida see konkreetne hobune vajab- sest vaid siis toimub ka treeningutes tõeline edu! Lisaks heale treeningule tähendab see enamasti ka õigesti kabjahooldust, õiget bodyworki, õiget/sobivat varustust, elamist hobusena koos teiste hobustega igapäevaselt koplis liikudes ning õiget söötmist. See on multidistsiplinaarne tiimwork! Aga ma leian, et õige hobusemees/naine peab teadma ja oskama hobuse hoolitsuse osas nii mõndagi muud peale ratsutamise, mitte vaid sõltuma ainult teistest professionaalidest.
Täna ja eile käisin Maaülikoolis kabjakoolitusel, mida korraldas Laura Lemming ning koolitajateks olid meie oma Maaülikooli kogenud ortopeed Felipe ning hispaania päritolu kogenud sepp Marti Sala Bayes
Marti kliendid võistlevad regulaarselt FEI tasemel koolisõidus, takistussõidus ja kolmevõistluses ning lisaks 40aastasele sepatööle on ta ka ise FEI Tasemel kolmevõistluses võistelnud ning seda teeb ka tema poeg- ühesõnaga, mees kes mitte lihtsalt ei värgi hobihobuseid, kes trenni ei tee ja elavad koplis, vaid hobuseid, kes osalevad kõrge stressi ja koormuse all treeningutes ja võistlustel.
Mõnedki teavad, et kabjad on olnud mu suur hobi juba noorukist saati- regulaarse värkimisega enda või lähikonna hobustega olen tegelenud aastast 2006 ning aastate jooksul olen osalenud kabjakoolitustel koolitustel Eestis, Lätis ja Saksamaal. Praegusel ajal tegelen ma kabjatööga peamiselt vaid oma tallis. Marti rautas meie koolitusel justnimelt plastrauaga- see on tema esimene rautuse valik, kui barefoot mingil põhjusel ei toimi. Minu isiklik kogemus enda/enda talli hobustel viimase 4 aasta jooksul Duplo plastraudadega on suurepärane ning väga tore oli näha maailmatasemel seppa ka kasutamas "alternatiivset" rauda hobuse kabja ja liikumise arendamiseks. Koolitusel oli korralik teooria ning näidis värkimised- ja rautamised koos röntgenpiltidega, et näha täpsemalt, missuguses asendis on kabjaluu ning missugune on üldine liigeste joondatus. Pole kapju- pole hobust, nagu vanarahva tarkus ütleb.
Fotol minu juures treeningus olev hobune, kes sai põnevaks juhtumianalüüsiks ka koolitusele kaasa võetud.

20/01/2026

Mis asi on hobuse ülaliini sirutamine?
Kiana vähem kui 2 kuu makeoveri (vt eelmine postitus) üks põhjustest on hobuse ülaliini (so selja ja kaela ülaosa) pikendamine liikumises. Siin on video tema treeningute algusest pärast minu juurde saabumist, pandud aegluubis, et oleks võimalik rahulikult kogu keha jälgida. Seesama brachiocephanicuse lihas on siin näha lõdvenemas (kaela alaosa lihased peavad olema liigpingest vabad!), kaela ülaosa turjast kuklani pikeneb, lihased ja kuklaligament pikeneb, seljalihased saavad taas õõtsuma hakata, tööle on hakkamas ka hobuse rinnakorvi tõstvad lihased (torkaallingu lihased asuvad rinnakorvi all ja külgedel ning vastutavad peamiselt selja tõusu eest). Tagujalad (kus on mootor) peavad genereerima piisavalt impulssi (energiat), sest liiga madal toonus (liigne lõdvestus) ei tekita piisavalt positiivset kehatoonust ja liikumistsüklit läbi kogu teha. Siin on hästi näha "tõuge" tagujalgades läbimas kogu keha ja mõjutades ka hobuse pead. Tagujalgade liikumise puhul on liikumiskvaliteedi arendamiseks (nt siin töötraavis) tähtis, et nii ettepoole (painutus) kui tagapoole sirutusliigutus oleks võrdne. Jah, liigne tõukamine on halb (paneb hobuse ülaliini nõgusaks!), kuid ainult keha alla astumine meile ka piisavat impulssi ei anna. Päris alguses võib olla vajalik väga rahulik liikumine/sörk- selleks, et lõdvestada närvisüsteemi ja tuua hobune varasemast liigpingest välja.
Märka, et hobune ei vaju õlaga välja. Märka, kuidas kontakt kapsonil hobuse nina eesmisel küljel soodustab nina ettepoole-alla (mitte alla-sisse) viima ning justkui püüab hobuse liikumise energia enda sisse- täpselt nagu ratsutamisel tagant säärtega ette ratsmekontakti. Märka ka, kuidas tagujala töö tulemusel tõuseb seljajoon nagu laine tagantpoolt enne üles ja siis eespoolt üles. Vaagna ja alaselja (nimme-ristluu) ühendus on sirge ja tugev, mis aitab kanda liikumisenergiat ettepoole pea suunas. Hobuse jalgade liikumine on traavis sümmeetriline- see tähendab, et liikumises on horisontaalne tasakaal. Ehk teisisõnu- esiotsal ei ole rohkem raskust kui tagaotsal (nagu on hobuse naturaalne olek ilma treeninguta). Mis aga võib olla valesti? Kui diagnoaalne esijalg maanduks enne tagumist vastasjalga, siis saaks eeldada, et hobune on raskusega rohkem esiotsal ehk tagumik on piltilikult öeldes "püsti", esiots madalamal. Kui see juhtub vahepeal, siis on see normaalne (kogu aeg ei saa keegi ideaalses tasakaalus olla). Kui hobuse esijalad teevad traavis suurema liigutuse kui tagujalad- hobune on seljast jäik ning hüpermobiilsete esijalaliigeste tõttu suudab sellist liikumist teha ( ei suuda kõik hobused, ok adrenaliini mõju all paljud, kuid siinkohal mõtlen aretuslikku eripära koolisõiduhobustel). Inglise keeles on hea ütlus selle kohta: hobune on nn leg mover, mitte back mover. Ka sellel hobusel on naturaalselt kõrge randmetõste esijalgadel (kõnekeeles nn põlvetõste), kuid selleks, et ta õpiks oma keha optimaalselt/tervislikult/terviklikult kasutama ja mitte selga jäigastama ka kõrgema jalatõste ajal peab alguses päris mõnda aega sellist "igavat" traavi tegema. Ma ei ole oma teguviisis hobustega äärmustesse kalduja, kuid mõne asja puhul on mul kindel ei: ma ei kasuta pead fikseerivaid abiratsmeid, sest need õpetavad hobusele, et kontakti tuleks vältida, mitte sinna sirutada ning erinevalt populaarsest arvamusest (isegi kui seda ütleb veterinaar- kahjuks ei pruugi ka neil olla piisvalt teadmisi ja oskusi hobuste treeningu ja biomehaanika osas) EI TÕSTA enamus nende kasutamise näidetest hobuse selga rinnakorvist üles (vaid hoopis alaaseljast- ja paljude hobuste puhul ise mitte seda). Ehk siis pea fikseerimine lukustab kergesti torakaallingu töö. Hobused, kellel seda ei juhtu (nende selg/kael/lihased/keha üldine nõtkus ja harmoonia on ok- nad vajavad vaid õiget treeningut) ka neid rihmasid ei vaja ehk siis nad suudavad saavutada lõdvestuse ja kogu keha töö õigete märguannetega ka ilma nende rihmakesteta ning ülejäänud hobused, kellel on halb kehakasutus/valus selg/valus jalg jne kipuvad justnimelt rinnakorvi lukku panema, et kompenseerida/hakkama saada pea liiga alla pandud asendiga. Kapsoniga kordetamine võtab ära kõik need jamad ning õpetab hobusele kohe õigesti liikuma oma ülaliini sirutades ning rinnakorvi (selga) tõstes.

19/01/2026

Mäletate seda tagurpidi kaelaga hobust paar kuud tagasi? Siin Kiana muutus: üleval rehabilitatsiooni algus ning all pildil natuke vähem kui kaks kuud hiljem. Lisan video ka kommentaaridesse😉
Ülemisel pildil on näha hobune, kes kasutab oma keha “tagurpidi”: ta lükkab rinnakorvi esijalgade vahele alla, tõstab kaela ja tasakaalustab ennast kaela alakülje lihastega. Tervislik - nii hobuse enda tugi-liikumisaparaadi kestvuse kui ka nt seedimise osas - on kehakasutus kus hobune rakendab liikumisel domineerivalt nn ülaliini. See on kaela ülaosas ja seljal olevate sirutust tegevate lihaste rakendamine *pikendatud* asendis.
Kianal oli tugevas liigpinges kaela alaosas “põdrakaela” tekitav brachiocephanicuse lihas (Musculus brachiocephalicus)- see oli pideva liigpinge tõttu kivikõva traat! See on lihas, mida peaks tundma iga ratsanik, sest see on lihas mis ei tohi lõdvestunud ja õigesti üle selja töötaval hobusel liigpinges olla. See lihas rakendub tööle valu ja psühhilise pinge/ ärevuse korral- see on lihas, mille aktivatsioon päästis evolutsioonis hobuse huntide küüsist. Hea ratsahobune peab aga õppima oma närvisüsteemi reguleerima-rakendama rohkem tööle parasümpaatilist närvisüsteemi ning ratsanikul on siin oluline roll hobusele õigete harjutuste ja märguannete andmisel nii maast kui seljast. Kui Kiana hakkas lõdvestama maatöö, massaziseanside ja kergete sammu-traavi ratsutamisharjutuste ajal siis tal oli väga palju sissehoitud pinget just hingamises: ta puristab ja raputab järjepidevalt, et ennast ise varem kuhjunud pingetest rinnakorvi ümber vabastada, kui harjutused õigesti teda mõjutama hakkavad. Varasemas treeningus enne mind oli ta ratsmete valekasutuse tõttu õppinud treeningus liikuma “nagu rong ilma liigenditeta” ning pea rullis, kontakt tühi või ülitugev- ta pidi õppima oma keha *sirutama* kontakti poole ning ülaliini pikendama. Ehk siis pea alla/ rulli ei ole sellise hobuse arendamiseks õige viis! Jah, hobune peab kuklast õppima asetama ennast aga see ei ole lihtsalt “pea alla” vaid kogu keha muutus kui hobune hakkab ratsmesse minema.
Mõnikord ei ole progress nii kiire aga mõnikord justnimelt on 🥰 põnev, kuidas see hobune edasi areneb!

20/12/2025

Järjekordne Maria Cook läbi viidud intervjuu: seekord maailmakuulsa klassikalise koolisõidu treeneri Anja Beraniga Saksamaalt. Anja räägib moodsa koolisõidu kriisist ning kuidas kasutada koolisõitu hobuste füsioteraapiana. Anja treeningkeskuse pikaajaline pearatsanik Vera Munderloh käis ka Eestis treeningkliinikut andmas ning nii temalt kui Anjalt olen ka online trenne võtnud. Mulle meeldib, et Anja (ja Vera) ei lange äärmustesse (mis kahjuks ka klassikalises koolisõidus on siiski levinud) ning nad arvestavad hobuse bimehaanikaga viisil, mis nende selja tervist toetab. 20 aastat tagasi käisin ka ise Anja Berani juures Baierimaal "morning work" tutvustuspäeval ning kui tulevik lubab, siis hea meelega läheksin uuesti inpireeruma.

Anja Beran, a highly respected classical rider and trainer based in the south of Germany, shares where modern riding has lost its way – and why we should ret...

20/12/2025

Sorteerides lapsepõlve albumit - siin 22 aastat vana legendaarne koomiks, mis kajastab ratsvõistlusele minemist aastal 2003. Selle joonistas päev enne Päriveres toimunud takistussõiduvõistlusele minekut minu lapsepõlvesõbranna .mitt 🥹😘

Tegelikult kubiseb see koomiks inside naljadest: lapse- ja nooruspõlve ratsutamine toimus minul Maria Talus Pärnumaal. 15-aastane mina olin seal koomiksis see laps, kes veetis kõik võimalikud tunnid tallis tehes kõikvõimalikke asju hobustega, mis teha sai :)
* Esimesel pildil on näha võistluseelne ööbimine talli peal asuvas väga basic need toas, kus oli võimatu sõba silmale saada, sest seal kubises kärbestest- sellest tingituna magas kumbki meist kärbsepiits käes :D
* Siis naeris Merilin minu ratsariietuse üle, mis 22 aastat tagasi ei näinud välja üldse nii glamuurne kui praegu :D
* Hobuseboksis sai grooming tehtud mitte hobusele Exitus (kes oli reaalne eesti tõugu hobune Maria talus), vaid hoopis trakeeni tõugu hobusele Imperial, kellega tollal ja järgnevad aastad ma veidi treenisin ja võistlesin ning kes tallis Exituse-sildiga boksis enamasti valmispanekut ootas
* Merilin kandis varustust talli mikrobussi, mis oli alati kruusateedel sõitmisest määrdunud ning lausa nõudis, et teda pestaks!
* Hobuse peale laadimine kulges Imperialiga minu mäletamist mööda üsna okeilt, kuid reaalselt ei teadnud maatööst ega horsmanshipist kaugel Pärnumaal 22 aastat tagasi küll keegi midagi.
* Võistluspaigal kohtusime eakaaslase aga tollal kogenuma ratsutajaga, kuid meiega oli kindlasti kaasas ka tollane talu treener.
* Ega ma täpselt mäletagi, kuidas tookord see võistlus läks. Imperialiga sai sõidetud 80-90 cm parkuure. Ratsanetti jms polnud olemas :D
* Tagasiteel oli lastel kindlasti vaja käia kohvikus- see kuulus ilmtingimata maal elavate laste väljasõidu juurde.

On tõsi, et noorukitele õpetab ratsutamistreenigutel käimine ka palju muud kui lihtsalt ratsutamist. Aga elu selle ajaga on väga palju muutunud. Minu jaoks tähendas 15-aastaselt hobuste juures käimine tollal 22 aastat tagasi maapiirkonnas elades päris suurt aega, pühendumist ja distsipliini. Raha mul ei olnud. Kuigi oskused ja teadmised hobusepõhisest treeningust olid sel ajal üsna madalad, siis mõtlen siiski heldimusega tagasi sellele lapsepõlvele. Juba siis kannustas mind motivatsioon hobuseid paremini mõista ning sõita ja mitte kasutada sellist treeningmetoodikat, mis kasutaks liigset jõudu ja sundi. Sest juba siis oli mulle probleemiks treeningutel hobust "ratstmesse saagida" või kui ma jäin hüppel hobusele "suu peale", siis häiris mind juba lapsega, et ma ei teanud mida konkreetselt ma pean muutma, et paremini teha. Biomehaanika, istakuõpe, maatöö, konkreetsed tehnikad- seda lihtsalt ei eksisteerinud. Ma ei suutnud täisistakut istuda ning ma ei saanud aru, mida ma pean tegema, et see õnnestuks õigesti. Selline frustratsioon oli aga suurepärane algus elukestvaks õppeks, kuidas aina paremini ja paremini ratsutamist suuta teha ning edasi anda :)

16/12/2025

Ratsutamisõpetus
Hobusele selga minemine ei ole ratsutamine (liikuma hakkamine), vaid seismine.

Mõnikord kuulen professionaalidelt, et neil ei ole aega sellega tegeleda, et hobune seisaks selga minemisel või nad ei näe selles suurt tähtsust. "Tädiratsutajad" jällegi soovivad, et hobune oleks super-hüper rahulik, et saaks selga minna. Kaks eri äärmust.

Tüüpiline tsenaarium on tõsta selgamineku pukki hobuse kõrvale, kui ta on juba seisma jäänud või siis parkida hobune seina ja selgamineku pukki vahele. Või siis ilma pukita selga minnes proovida juba liikuvat hobust tagasi hoida ning siis kiirelt selga saada ja edasi liikuda. Need on ok lahendused, kui hetkel sellest piisab. Aga..

Noorele või pinges hobusele on hea õppida, et selga minek on päriselt lihtsalt seismine. Seismine, mõtlemine, mälumine, vaatamine, kuulamine.
Koheselt liikuma hakkamine on suuremal või vähemal määral ebamugavuse/segaduse/pinge märk, mis tuleneb hobuse loomusest- liigutada jalgu/liikuda eemale, kui on probleem.
See ei pruugi olla suur pinge aga siiski midagi on. Miks peaks hobune liikuma, kui edasiminemise märguannet ei ole tulnud? Ei peaks. Hiljem saab sellest muidugi lihtsalt harjumus, et selga minnes lihtsalt kohe minema kõndida - hobune võib olla chill igas mõttes (isegi kui alguse kaasnes pinge, kuid osad hobused õpivad pingega ka ise toime tulema ilma, et me peaks suuri endapoolseid suunamisi tegema)

Kui aga hobusel on probleem seismisega ja seda kusiganes olukorras (tallis, maastikul, võistlustel, jne, siis on tark õpetada talle parkimist selga minemiseks ning seismist natukeseks ajaks pärast selga minemist. See on osa lõdvestumisest, et hobune õpiks paremini inimese keskkonnas toimima ja oma närvisüsteemi pinget ise "maha keerama".

Videos 4 a hobune kahes eri trennis näitamas tüüpilist "viga"- puki peale minnes keerab hobune tagumiku eemale. Õpetasin talle, et steki märguande peale üle vaagna, peab ta tagumikku minu poole tooma ning ennast pukiga paralleelseks tegema. Järjepideva seesuguse harjutamisega pargivad hobused ennast ise ning ma ei pea enam märguannet andmagi, kuid siin on näha noore hobuse work in progress.