Minna Jõgi - jooga ja teraapia

18/07/2026

Võimalus Teadlik Mina kooli suveseminaril kogeda minu pehmet hommikujoogat 🤍

Seminar on avatud kõigile huvilistele.

02/07/2026

28/04/2026

Eile jõudis lõpule üks oluline teekond - minu esimene joogahooaeg armsas kodukülas.

Aitäh Salme rahvamaja - Saaremaa Kultuur, mind vastu võtmast, hubaseid ja alati hoolega hoitud ruume pakkumast!

Jalutasin eile õhtul läbi kevadiselt karge koduküla, hooaja viimasesse tundi ja vaatasin korraks tagasi. Nägin kui mitmeid asju olen oma elus mitte valinud teha, sest olen arvanud, et ma ei ole selleks piisavalt hea.

Just selle sama uskumuse pärast tekkis 5-aastane paus minu joogatundide andmises. Ma ise valisin seda uskuda. Ja ma valisin seda uskumust muuta.

Oktoobris uuesti joogatundidele mõeldes tuli tunne - ma ei saa seda mitte teha. See oli hetk, kus teha tahtmise õige ja hea tunne sai tugevamaks samaaegselt minus elavatest piiravatest uskumustest ja hirmudest.

Otsus oli tehtud ja teekond sai alguse. Ja oli see vast sõit! Nende kuue kuu jooksul sain võimaluse ja valisin vaadata otsa oma kõige suurematele hirmudele. Lisaks ebapiisavuse tundele kogesin väga intensiivselt hirmu olla nähtud. Ja ma valisin jääda selles kohale. Joogaõpetaja ju ei saa tunnist põgeneda kui on selle välja reklaaminud ja ka osalejad on kohale tulnud. 🤓

Nii nii suur tänu, et te tulite! Usaldasite. Olite. Kuuni-ja-tagasi! 🤍

Olen ka varem kogenud, et kui olla natuke vapper ja oma kollidele otsa vaadata, siis võib juhtuda, et järgmise sammuna ilmuvad kingitused.

Oi kui palju kingitusi hakkas tulema! Aga mitte kohe. Pidin ikka palju kordi ebamugavustest läbi minema. Üheks suurimaks kingituseks oli märkamine, kuidas minu enda keha hakkas lõpuks seda kogemust ja ruumi usaldama ja lõdvestuma ja sügavamalt hingama. See sama asi - mida ma teile mu armsad joogatajad, püüdsin koguaeg sõnadega edastada, ise seda veel mitte keha tasandil kogedes. Jah, vahel tuleb anda aega. Lihtsalt lubada. Valida. Jääda kohale kõigega mis on.

Soovin üle kõige, et minu hoitud joogaruum saaks ka edaspidi veel kasvatada ja hoida seda lubamist. Et kõik tunded ja olekud on vastu võetud. Just nii nagu nad on.

Just täpselt nii.

🤍 Esimene foto hooaja viimase joogatunni lõpus - aprill 2026

🤍 Teine foto Holistika Instituudi suvelaagris kui andsin oma kursusele hommikuse tunni - august 2020

29/01/2026

Olen hakanud teadlikult lubama oma ellu vaikust.

Olen märganud, kui kiiresti närvisüsteem harjub pideva sisendiga – helide, sõnumite, ootuste ja reageerimisega. Ka siis, kui me justkui „puhkame“, on miski sees sageli endiselt valvel.

Minu jaoks on vaikus saanud kohaks, kus närvisüsteem saab lõpuks maha rahuneda.
Pikad jalutuskäigud looduses, üksi.
Telefon jääb koju.
Sammud muutuvad aeglasemaks ja keha hakkab ise rääkima.

Alguses ei ole seal alati rahu.
Mõnikord tuleb rahutus, mõtted, emotsioonid.
Aga kui jääda, ilma midagi parandamata, hakkab närvisüsteem tasapisi ümber häälestuma.
Hingamine süveneb. Keha pehmeneb.
Tekib tunne, et ma olen jälle enda sees kohal.

Näen järjest selgemalt, et väga paljud meie raskused ei ole „valed mõtted“ või lahendamata probleemid, vaid närvisüsteemi krooniline ülekoormus. Seisund, kus pole kunagi päriselt turvaline aeglustada.

Minu töö keskmes on ruum, kus närvisüsteem saab kogeda:
- siin ei ole kiire,
- siin ei pea midagi saavutama,
- siin on lubatud tunda ja olla.

Praegu pakun praktika raames individuaalseid päriselu või online-kohtumisi.

Kohtumisi, kus tempo ei ole pealesurutud ja muutus saab tekkida loomulikult.

Kui sa tunned seda lugedes kehas kergendust või äratundmist, siis võib-olla on see kutse sinu jaoks.

07/01/2026

On teekondi, mida ei pea läbima üksi.

Viimases postituses jagasin, kuidas minu tee transpersonaalse psühholoogia ja hüpnoteraapia õpinguteni algas kutsest, usaldusest ja väga inimlikust kohtumisest.
Ajaga on minus järjest selgemaks saanud, et terapeutiline töö ei ole kellegi parandamine ega õigete tehnikate rakendamine, vaid eelkõige suhe – kohalolu, austus ja koos olemine ka siis, kui tee pole veel selge.

Praegu olen oma õpingutes etapis, kus otsin praktikakliente.
Inimesi, kes tunnevad, et tahaksid korraks peatuda, kuulata ennast sügavamalt ja liikuda edasi mitte üksi, vaid hoitud ruumis.

Minu viis töötada on rahulik ja inimese tempot austav.
Toetan nii kehalist kui emotsionaalset märkamist, loon turvalise ruumi, kus ei pea midagi „õigesti“ tegema ega kiiresti muutuma. Sageli piisab sellest, et keegi on päriselt kohal.

Kui see kutse sind kõnetab, oled oodatud minuga ühendust võtma.
Kirjuta mulle privaatsõnum või e-mailile: [email protected].

Praktikasessiooni tasu on 50 € / 60 min.

Kohtumised toimuvad: Kuressaares, Salmel või online.

15/12/2025

Tänane lugu tuleb sellest, kuidas ma jõudsin transpersonaalse psühholoogia ja hüpnoteraapia õpinguteni.

Minu teekonnad on tihti alanud kutsest.
Nii nagu minu joogatee sai alguse lapsepõlvesõbranna kutsest Indiasse, algas ka see lugu sarnaselt.

2022. aasta suvel kutsus hea sõber Eero mind Teadlik Mina erakooli suvelaagrisse Käärikul. Tegemist on kooli iga-aastase traditsiooniga, mis on avatud kõigile huvilistele. Ma ei läinud sinna kindla eesmärgiga – pigem avatud südame ja uudishimuga.

Seal nägin esimest korda, kuidas Jure Biechonski inimestega töötab. Mind liigutas sügavalt tema soojus, austus ja kohalolu. Eriti puudutas mind põhimõte, mida ta sageli rõhutab:
„Palun ole esimesena inimene ja alles siis terapeut.“
See lause avardub minus ajaga üha sügavamalt.

Samas laagris sündis ka otsus alustada 4-aastast terapeudi õpet. Ühel pausil ütlesin Jurele:
„Ma soovin saada sama heaks nagu sina.“
Tema vastus jäi minuga:
„Mina teen kõik, et sa saaksid veel paremaks kui mina.“

Kuna uued kursused alustavad selles koolis kord kahe aasta tagant, tuli mul veidi oodata. 2023. aasta suvel osalesin veel ühes suvelaagris ja sama aasta 3. novembril astusin põksuva südamega Hestia Hotel Europa uksest sisse, et alustada seda teekonda.

Juba esimene sissejuhatav moodul oli minu jaoks väga tähenduslik. Tundsin, et see on koht, kus on turvaline avardada oma piire. Teisel päeval küsisin, kas võiksin proovida tõlgi rolli.
Kuna Jure õpetab inglise keeles, toimub koolis pidev tõlge inglise ja eesti keele vahel. Minu esimene katsetus õnnestus ja nii olen saanud seda rolli täita igal moodulil, mis toimuvad kord kuus kolme päeva jooksul.

See on olnud minu jaoks suur eneseületus – seista terve grupi ees, õpetaja kõrval, ja kanda vastutust, et sõnum jõuaks kohale võimalikult täpselt. Avalik esinemine on olnud üks minu suuremaid hirme ja just seetõttu on see olnud ka sügavalt tervendav teekond.

Veel üks suur samm minu jaoks oli esimesel moodulil laulda koos grupiga. Mõtlen sellele siiani ja imestan, kust see julgus tuli – 70 inimese ees. Vastus on lihtne: see ruum oli ja on turvaline, hoitud ja sügavalt inimlik.

Tänaseks olen selles koolis õppinud kaks aastat ja kaks on veel ees. Selle aja jooksul on mulle järjest selgemaks saanud, et terapeuditöö ei ole kellegi „parandamine“, vaid eelkõige suhe – kohalolu, ausus ja inimlikkus.

Transpersonaalne psühholoogia ja hüpnoteraapia annavad mulle raamistiku ja tööriistad, kuid veel enam õpetavad need mind kuulama sügavamalt, märkama sõnade all olevat ning hoidma ruumi, kus inimesel on turvaline olla oma kogemuses täpselt sellisena, nagu ta parasjagu on.

Lihtsalt öeldes on see terviklik lähenemine inimesele – arvesse võetakse nii keha, tundeid ja alateadlikke mustreid kui ka elukogemusi ja inimese sisemist olemust.
Hüpnoteraapia ei tähenda kontrolli kaotamist, vaid teadlikku ja fokusseeritud seisundit, mis aitab ligi pääseda sügavamatele kihtidele.

Minu jaoks on selle õppe juures kõige olulisem:
💛 sügav kohalolu
💛 austus inimese loo vastu
💛 tempo, mis ei suru
💛 ja arusaam, et tervenemine toimub suhtes – inimeselt inimesele

Sellest teekonnast ja õpingutest jagan siin edaspidi veel.

12/12/2025

On aeg meenutada, kuidas ma jõudsin jooga ja selle edasiandmiseni.

2019. aasta talvel, kui olin just Saaremaale tagasi kolinud, küsis mu armas lapsepõlvesõbranna Helina: „Kas tahad tulla minuga reisile Indiasse või Costa Ricale?” Minu sees oli vastus kohe olemas — kõhklematu India.

Nii juhtuski, et 8. märtsil 2020 lendasime koos Rishikeshi. Seal ootas meid Happy Jack Yoga joogaretriit: kolm nädalat igapäevaseid praktikaid Kanada päritolu Jacki ja tema soomlannast abikaasa Hanna juhendamisel, värvikirevad uued sõbrad üle maailma ning India oma lõhnade, värvide ja lakkamatu elurütmiga.

Retriidi keskel selgus, et on võimalik jääda pikemaks ajaks ja läbida 200-tunnine joogaõpetaja koolitus. Usaldasin taas oma sisetunnet - segu elevusest ja hirmust. Suurem osa meie grupist lahkus, kuid umbes kümnekesi otsustasime jääda ja süveneda joogamaailma veelgi põhjalikumalt.

Õpetajakoolitus tõi esile nii palju uut. See oli suur väljakutse, eriti esinemisoskuse ja ebakindluse mõttes — iga päev nõudis sammukest suurema avatuse poole. Samal ajal hakkas India koroonaviiruse tõttu tasapisi lukku minema ning viimastel nädalatel võisime liikuda vaid oma ashrami territooriumil.

Pärast koolituse lõppu jäin veel mõneks nädalaks Indiasse — justkui kuulama, kas on aeg tagasi tulla või jääda veel kauemaks rändama. Lõpuks valisin kodu. Eestisse jõudmine oli omaette seiklus, sest suurem osa lendudest oli selleks ajaks tühistatud. Ometi juhtus, et pika ootamise järel olin ühel hetkel siiski turvaliselt kodus.

Varakevad Saaremaal tõi endaga kaasa ühe ootamatu inspiratsioonisähvatuse - teha veel üks eneseületus ja hakata andma joogatunde. Sobivat siseruumi polnud kuskilt võtta, eriti mitte suveks, mil õhk ja valgus kutsuvad liikuma. Nii sündiski mõte, soetada glamping-telk ja luua sinna oma Joogatelk mere äärde.

Nii algasidki 2020. aasta suve hommikud. Kaks korda nädalas kell 6:30 kogunesid minu koduhoovis, mere kaldal, vaprad varajased ärkajad - naabrid, sõbrad, pere ja sugulased. Joogatelk täitus päiksetõusu valguse, linnulaulu ja sumeda hommikuõhuga. See oli kogemus, mis kinnitas mulle veelkord, kui õige see teekond minu jaoks on.