20/06/2017
Peetri Sportlane Meelis käis kuulsal Vätternrundan'i suurvõistlusel. Ja pani ka muljed kirja:
Tervitused kõigile väntlaua tallajatele!
Janari mahitusel mõtlesin mõne sõna kirjutada sellest, millega laupäeval hakkama sain.
Algas asi sellest, et 8a tagasi kuulsin Valga-Riia kanuumatkal ühe tuttava käest 300km rattasõidust Rootsis, kus ta sõbraga koos oli käinud. Sealtpeale jäi see mind painama, et tahaks ka.
17.06.17 sai see siis realiseeritud. Ärevus algas juba oktoobris, kui tuli eelregamise info. Teades suurt tungi, panin end õigeaegselt valmis ja saigi regatud. Paari päeva pärast sain teada ka stardiaja, 04.04 hommikul. Igal juhul parem, kui õhtul 19.50. Suvel tegin 300km kontrollsõidu Eestis ära ja selle pealt arvasin, et pole seal Rootsis ka hullu miskit. Kuidagi läks nii, et oskasin end jaanuari keskpaigaks eriti jämedaks õgida ja jaanuari alguses näitas seier 128.8. Ja sealt alates läks Vätterni ettevalmistus lahti. Pukk kodus, jõusaal kodus või linna peal, ujumised, jalgsimatkad siin ja mägedes (käisime Tenerifel 2ndl - naisega oli diil, et kui puhkus, siis tema pleegitab ja mina väntan). Rentisin saarelt sama raamiga ratta, mille olin juba endale ära tellinud (aeroraamiga Giant, saarel Kuota). Elu esimene maanteratta kogemus (senini olin Authori hübriidi tallanud 13a) päädis sellega, et esimese kanalisatsiooniresti juures pidin üle nipli pidurdama. Ratas oli hea, füüsiline vorm s... mis s... Sileda maa peal oli sõitmine ok, kergemad tõusud võtsin ka ära, aga oma küla piiridest välja sõitmine tähendas kahe viimase tõusu lõpus 50-100m jalutamist. Allamäge... oiblinn, üle 65 ei julgenud sõita, pidurdasin hoogu maha. Trenni tegin saarel usinasti nii voki kui matkasaapaga, pisut õlut ja mereande - kodus +4kg. Ei olnud rõõmustav uudis 120 juurest uuesti 124 olla. Selle +4 maha saamine oli ränk, vahepealsed sünnipäevad tegid omamoodi kõva karuteene. Aprillist läks lahti koostöö tubli treeneriga. Kilomeetrid kogunesid, vorm paranes, jalg salenes ja pulss langes. Mai keskel sain oma uue voki kätte, parkimiskoha sain juhatusega läbi rääkides voodi kõrvale (tema poolele :/ ). Kiirus kasvas, kilomeetrid läksid lennates ja samas kasvas ka töökoormus, et arendused valmis saaksid. Ja siis selgus, et kurat, öömajaga ei ole tegelenud, kuigi soovitati kohe alguses ära broneerida, kuna hiljem läheb keeruliseks. Pika siblimise peale leidsin koha Linköpingis mõistliku hinnaga. Pildid olid head, bookisin ära. 2 päeva enne kohale sõitmist tsekkasin kaart, et kuhu minema pean ja selgus, et tegemist on staadioni kõrval oleva majutuskohaga ja ärevus ronis sisse, et kurat raisk kui seal nüüd mõni üritus on, siis on pekkis uni.
Naine ütles, et ära põe, tuleb mis tuleb. Kolmapäeva õhtul läksime laeva, tegime paar drinki ja magasime 10h jutti. Laevast maha, naine poodi kõigi kaartidega ja mina koosolekule 3ks tunniks, mida katkestasid naise kõned stiilis: siin on jube odav tuulejope, kas äkki on vaja? Siin on mingid kindad, tahad? Sokke on vaja? Jne jne jne. Tuulejopele kirjutasin alla, sokid ostis oma peaga ja ülejäänut igaks juhuks ei ostnud. Hotellile lähenedes tekkis mitu jutumulli kupli kohale mitme küsimärgiga, et kas on ikka õige koht. Majutuskoht oli tõesti staadioniga samas komplekis, aga tutikas. Lõhnas uue mööbli ja uue värvi järgi, kuigi akna tuulutusasend oli lõhutud (ilmselt oskamatusest kasutada). Pesumasin, miniköök, magamistuba eraldi, kolmekordsed klaasid, pimenduskardinad jne jms. Ratastega, pumpadega ja kiivritega tüüpe oli selles hotellis/parklas liikvel teisigi. Neljapäeva õhtul läksin külapeale viimast trenni tegema ja enne uksest välja saamist meie koodlukk pinises tükimat aega. Tegin siis ukse lahti ja seal oli täiesti higine tüüp vastas – mõlemad vaatasime üksteisele hämmeldunult otsa, temal ipod käes ja minul ratas. Pani korrusega puusse. Imestas, et kuhu mina 21.20 lähen. Ütlesin, et Vätterni warm-up ja kadunud ta oligi. Ilma igasuguse trackinguta panin minema, et sõidan 45min ära ja siis tulen tagasi. 28nda minuti peal sai tee otsa ja keerasin asfaldi kulgemise suunas. Sõitsin päikese loojumise järgi, et hotell peaks seal olema... panin ikka korralikult võssa, tee küsimised päästsid päeva ja õigel ajal olin kodus tagasi. Magasime pimendatud toas 11h jutti. Väike kontoritöö, linnas chill (Rootsis oli koolide lõpetamise pidu, mida naine nägi esimest korda) ja siis... ei tulnud und. Tegin mõned õlled, kätekõverdused ja lõpuks sain 22.40 voodisse, et 02.30 ärgata. Panin 10min edasi, et natuke kohaneda. Naine sai magada ca 1h. Soojendasime viimase pudru üles (special svenska sport pudru), asjad autole ja minek läbi tiheda udu. Kõik teised ratturid olid kadunud – ilmselt oli neil varasem stardiaeg. Andsin korralikult talda, sest polnud kindel, et kas parklas kohta leiab ja võib-olla tuleb mingi muu koht leida minu maha laadimiseks. Imestasin, et selline rattapidu ja mitte kedagi pole tee peal näha. Parklas selgus tõde – kõik olid kohal. Leidsin suht käpelt ühe tühja pesa ja ühel pool magas autos selgusetu arv inimesi, kuid vokki polnud näha. Sättisin end töökorda, viimane tsekkinn vokile, batod/geelid/pudelid/rehvid laetud ja hakkasime stardi poole tiksuma (batoonid keevitas mu oma naine kokku). Orienteerumine oli täiesti pekkis, kulgesime teiste ratturite järgi. Mingi moment andis naine jalaga, et kao starti, meil vist läheb kauem aega kui vaja. Panin siis minema ja jõudsin 12min enne väljumist kohale. Hellasin naisele, et Sa vist ei jõua, p**k maa tulla. Tiksusin stardikoridori ära ja 20sekki enne kella oli naine kohal, et naerata nüüd pildi jaoks!!!!!!!!!! Tegin kõik mis vaja ja panin minema. Teises kurvis avastasin, et Garmin oli käima löömata. Panin selle käima ja tiksusin grupi viimase mehena (minu esimene rattavõistlus üldse, rääkimata grupisõidust jms). 4nda minuti peal oli esimene käbla, mis mu täitsa ära ehmatas. Võtsin hoogu maha ja tiksusin mõned minutid omas rütmis ja sain aru, et see tempo ei sobi ja panin täiega minema. Haakisin end miski grupi viimasele mehele sappa ja mõned minutid hiljem sain aru, et ta ei jõua grupi tuules püsida. Ketrasin temast mööda ja võtsin viimase mehe koha sisse. Esimese tunni sees pidin sellist liigutust mitmeid kordi uuesti tegema ja siis sain aru, et 35+ ei ole minu jaoks. Lasin hoo maha, sõin pisut, natuke jooki (mul oli 4 pudelit kaasas) ja nautisin varast hommikut. Aus olles, viljapõldude Koit on ikka imetlusväärne. Teeservad olid täis kaotatud joogipudeleid, esimese 50km peale oli neid julgelt üle 100 (minu stardinumber oli 20597), kindaid, isegi üks VDO kompuuter jms peenemat sodi. Teise tunni keskel oli ühe aleviku keskel 2 kiirabiautot, traktor, rekka, 10+ ratturit ja kaetud ekraani taga toimus ratturi elustamine – see võttis ikka kõhedaks küll. Siis hakkas kannikas valu närima, mis trennides täiesti tavaline oli ja kuidagi ära kannatasin. Nüüd ütlesin talle ja kogu oma kehale, et krt, praegu on võistlus ja mitte üks koht ei tohi valutada. 5min hiljem oli valu kadunud ja andsin minna. Pisut hiljem oli mul rütm sees erinevatest hirmudest hoolimata: rongile sappa, andsin kuuma kuidas jaksasin ja kui ära kustusin, siis söök-jook-taastumine ja kui vaim-füüsis valmis, passisin peale uuele sobiva kiirusega rongile, kuhu sappa haakida. Siinkohal võib ära mainida, et läksin püüdma aega alla 11h. 4h30min sõidetud, tegin esimese pit-stopi ja helistasin naisele, et 135km sõidetud ja u. 6h pärast olen lõpetanud. Unesegasena arvas, et panen segast ja pidin hiljem uuesti helistama, kui 40km lõpuni on jäänud. Tankisin pudelid vedelikku täis, venitasin ja uuesti tuld. Haakisin end rongile sappa janoh.. endalegi üllatuseks oli tegemist Härjedaleni naiste rattaklubiga. Figureerisin oma noname kostüümiga pundis, kuniks kustusin. Vahepeal üritati minuga midagi rääkida, aga kuna miskit aru ei saanud, tallasin edasi oma rütmi teiste tuules. Kustudes lasin tempo täitsa maha, taastasin pulsi, sõin, nautisin loodust ja siis tuli uus rong. Haakisin sappa ja siis läks andmiseks. Kütsin üle tunni 35+ ja siis kustusin, kuna ei julgenud grupis käsi lenksu küljest lahti lasta, et süüa – joomisega sain hakkama. Siinkohal võib ära mainida pisiasja, et lasin batoonid naisel pakkida. Kui esimest batooni avasin, selgus, et väike klots oli pakitud EPL eriväljaande sisse – laotasin üle lenksu fooliumi laiali, et 15x10cm tükk kätte saada. Geel oli batooniga pooleks ja näljatunnet sõiduajal ei tekkinud. 160km peal tegin esimese ja viimase kusepeatuse. Rongidele andsin ikka pihta kui vähegi võimalust oli. Päris küpsena tiksusin ka 2-4 liikmelise tiimi taga, et jõudu säästa rongi püüdmiseks. See tasus end ära, ühe rongi sabas tiksusin 4 korda järjest. Mina sõitsin, nemad tegid pausi ja siis lendasid mööda, mina haakisin sappa. Ühes roosa-lilla naiste grupis sõites tehti selge märkus, et ära sega grupi sõitu, koli ette või taha. Valisin tagumise otsa ja taha jõudes oli ka jaks otsas, tiksusin omas rütmis edasi. Kaarti vaadates pidid suured mäed 160km peal otsa saama, kuid 215km peal oli selline pähkel, mis tõmbas kiiruse 12km/h’le. Sealt edasi olid küll madalad nukid, aga see-eest väga teravad. Mul ei olnud muud valikut, kui mass maksma panna (stardieelne kaal ~115kg). Mäest alla 50+km/ ja mäest üles nii palju kui võhma oli ning viimane ots max võimsusega. Laskudes sain korraks taastuda ja siis uuesti tempo üles, et mäkke minnes inerts ära kasutada. Pulss pendeldas 155-185 vahel, aga kustumise märke ei olnud. Kasutasin ära mingruppide tuules sõitmist, oma kaalu, väikeseid tõuse jne ja minek oli hea. Ühe kõvema tõusu peal väntas üks tsikk minust mööda ja soovis jõudu. Jõudu oli tarvis, tänud Tiiu Jüriadole (lõpetas minust ~30min kiiremini). Ca 60km enne lõppu sõin ära batooni, geeli, laksasin usinasti jooki ja puhast vett peale (osa veest pähe) ja andsin minna. Viimase boksipeatuse tegin 260km peal, et laadida vett jahutamiseks, venitada, helistada naine finišisse vastu jne ja siis lükkasin kõik rauad mängu. Uus batoon, kofeiiniga geel (ma kohvi ei joo), rohkelt jooki ja jõhkralt jõudu vänta. Silme ees terendas siiski 11h +15min/-10min vahemik. Mõned tõusud olid nii julmad, et pisara võttis igale poole, kust seda võtta oli. Laskudes andsin täiega piitsa, et järgmine tõus kergemalt võtta. Mida lähemale lõpule, seda tihedam oli ka mootorite müra ja kiirus sõltus kohati aeglasest rongist bussi ees. Nõelumine aitas mõned sekundid paremat aega hoida. Ca tund enne lõppu olid kitsad külavaheteed, väikesed tõusud ja langused, millega mina olen harjunud, energialaeng tegi oma tööd, mina oma ja koostööna andsime minna 35+ keskmist. Ise ka imestasin, et kas ma tõesti jaksan peale 10h pingutust kütta ja jaksasin, võitlus käis siiski alla 11h nimel. Viimased tõusud-langused-kurvid ja oligi finish käes. Lasin vasaku jala klipist lahti ja toetasin parema jala maha... mats ja maaühendus. Issand kui hea oli korraks pikali olla ja juba küsiti kõrvalt, et kas mul on kõik ok. Jajah, kõik on ok, ajasin end püsti, loivasin lähema puuni, venitused, sirutused, naisele helistamine, tsekkinn-tsekkout, medal, diplom ja pesema. Aeg 11h 2min, keskmine kiirus 28km/h. Uuesti ma seda tänase elamuse põhjal ei teeks, aga tahaks 500km 24h sees teha ja siis Tour de France etapp . Juhatus pole veel alla kirjutanud :)
