29/03/2026
Rapla maakonna meistrivõistlused kulmineerusid möödunud laupäeval Sadolini Spordipalee parketil, kus 3. koha mängus läksid vastamisi Viskoosa SK koos Lauka Kolhoosi spordiveteranidega ning Läänlased.
Põhivooru avamängus kohtuti ja siis jäi napp edu Viskoosale, kuid
medalimängus on kaal teistsugune – siin on iga liigutus suurem, samm raskem ja hingamine kuuldavam. Seekord tuli tunnistada Läänlaste paremust, taloole jäi seis 3:5 ning kollektiivile jäi kirja neljas koht – selline tulemus, mis ei pane paraadi käima, kuid jätab lipu endiselt masti.
Esimene veerand algas ettevaatlikult, nagu kaks delegatsiooni, kes on kogemata samasse saali saadetud ja ootavad, kes esimesena mikrofoni sisse lülitab. Pall liikus, kuid otsused sündisid kaalutletult – justkui iga sööt oleks pidanud läbima kolm kooskõlastusringi ja ühe allkirjastamise. Viskoosa lõi avavärava, mis tuli vaikselt, kuid
kindlalt, nagu esimene rakett, mis stardiplatvormilt üles läheb ja alles mõne sekundi pärast kõik aru saavad, et see oligi start.
Edust kantuna tekkis hetkeline rahulolu, mille Läänlased kasutasid ära kahe kiire väravaga – nagu vastane, kes avastab, et uks jäi lukustamata ja toob kohe kaks kasti sisse. Viskoosa viigistas, kuid Läänlased vastasid taas. Esimene veerand lõppes 2:3, tablool oli olukord, mis meenutas plaani, mille allserva on kirjutatud “vajab täpsustamist”.
Teisel veerandil pandi proovile kõik – publik, kohtunikud ja
kollektiivide närvid. Nihutati paigutusi, vahetati rolle ja otsiti
lahendusi, nagu inventuuri käigus kadunud mutrivõtit, mis justkui peaks olema olemas, aga keegi ei mäleta kus. Viskoosa esmane eesmärk oli viigistada, Läänlaste plaan edu kasvatada. Kohtunikud hoidsid korda nagu lennujuhtimiskeskus tipptunnil – kokkupõrkeid ja kaheminutilisi mõttepause tuli vältida. Tulemuseks oli strateegiline tasakaal – kõik olid aktsioonis, aga tablool midagi ei muutunud. Veerandaeg lõppes sama seisuga, millega algas, justkui plaan oleks täidetud täpselt nulliga.
Kolmanda veerandi alguses harutas Viskoosa lõpuks Läänlaste kaitse lahti ja viigistas 3:3. Surve kasvas järk-järgult, nagu aur katlas – alguses vaikselt, siis juba vilinaga. Viskoosa võttis mängu suuresti enda kontrolli alla ja otsis eduseisu. Läänlased pidasid vastu ning aeg-ajalt vastasid kiirrünnakutega, mis meenutasid ootamatuid kontrollreide – tuleb, käib ära ja jätab segaduse maha.
Ühel sellisel kiirrünnakul sündis ka mängu murdehetk, mida hiljem
meenutatakse kui “seda kummalist”. Vastaste ründaja poolt Viskoosa värava tagant teele saadetud pall muutis Viskoosa kaitsja kepivarrest saadud rikošetist suunda ning leidis tee väravasse – selline värav, mis sünnib nagu satelliit, mis pidi minema orbiidile, aga teeb vahepeatuse täiesti vales jaamas.
Seis 3:4 ja mänguaega alles alla nelja minuti.
Viskoosa ei murdunud vaid tõstis survet ning kui ideed said kõik järele proovitud, võeti minutiline mõttepaus – ridu korrastati, plaan pandi paika ja otsustati minna maksimaalsele rünnakule. Lisajõu saamiseks asendati väravavaht platsimängijaga – nagu viimane traktorihaagis pannakse külge, kuigi pidurid on juba kuumad.
Plaan peaaegu töötas, kuid pall kohtas alati teel väravsse erinevaid
takistusi ja väravasse teed ei leidnud.
Maksimaalne rünnak jättis kaitsesse maksimaalse tühimiku ja ühe
"puhastuse" käigus rändas pall tühja Viskoosa väravasse.
Seis 3:5.
Viimased sekundid kasutati ära nagu kuu lõpu normipäevad – pingutati, aga lisaridu tööraamatusse enam ei tulnud. Selle skooriga mäng lõppes.
Mängu parimaks valiti Andre, kes tegutses platsil nagu mitme rolliga kangelane – kord kustutas tulekahju, kord vedas rünnakut, ja kui vaja, oli lihtsalt õigel hetkel õiges kohas, nagu inimene, kes hoiab kogu süsteemi koos.
Hooaja lühikokkuvõte
Hooaeg lõppes neljanda kohaga. See on koht, mida ei panda vitriini, kuid mida ei saadeta ka arhiivi – pigem riputatakse seinale, et järgmine kord kõrgemale sihtida.
Esimene hooaeg uues liigakeskkonnas täitis siiski oma eesmärgi. Saadi kvaliteetseid mänge, kohaneti uute vastaste ja kaaslastega ning omandati kogemusi, mida ei saa osta ega laenata.
Mängudele otse vahest otse töölt, vahel mõttega, kas pärast jõuab veel õhtusele praamile, vahel arvestusega, et järgmine päev algab varakult. Aga platsil anti alati maksimum – isegi siis, kui jalad olid rasked ja plaanid alles koostamisel ning mõtted rändasid mööda müstilisi radu.
Kogemus saadi, süsteem hakkas tööle ja kollektiiv püsis ühtne.
Pärast mängu lõppu võttis sõna ka Lauka Kolhoosi Tirektor:
“Hooaeg algas ettevaatlikult ja otsivalt kuid iga mänguga muutusime ühtsemaks. Poolfinaal, pronksimäng ja lõpuni võitlus – kollektiiv töötas. Seekord jäi viimane samm tegemata, aga liikumine oli õiges suunas ja süsteem kannab.”
“Me ei otsi vabandusi. Jah, osa mehi oli kevadkünnil, osa logistika
tõttu poolel teel ja mõni pidi pärast mängu otse praamile minema. Kui kollektiiv töötas – kes platsil, kes vaimus. Neljas koht on tugev
vundament, mitte lahtine kruus.”
“Esimene hooaeg täitis strateegilise ülesande. Kollektiiv moodustus,
mängujoonis stabiliseerus ja vastased said aru, et Viskoosa SK koos
Lauka Kolhoosi spordiveteranidega ei ole mööduv nähtus vaid jõud kellega tuleb arvestada. Jätkame treeninguid täpsustatud kavade järgi ning järgmisel hooajal tuleme tagasi tugevamana, teadlikumana.
Plaan on lihtne: vähem p***e enda väravasse, rohkem p***e vastase
väravasse.
Me ei puhka – kevadkünd jätkub, aga mõte liigub juba järgmise hooaja suunas.”
Fotodel:
Meeskond ja fännid.
Mängu parim Andre!
Tavapärase kasti šokolaadiga, lisaks diplom ja ;korraldus; : uueks hooajaks liituda Lauka Kolhoosi saalihoki A koondisega.
____
