05/02/2026
Homme, 6. veebruaril 2026 algavad Milanos ja Cortina d'Ampezzos 25. taliolümpiamängud.
Neist viimases paigas toimusid mängud ka 70 aastat tagasi.
2024 pidasime Emmaste Spordikeskuse 40 aasta juubelit lugude sarjaga. Ühtlasi möödus tunamullu esimestest taliolümpiamängudest 100 ja Leemeti suusaradade valmimisest 40 aastat, aga siis polnud siin veel õige aeg kirjutada talispordist.
Aga kas ja mida siis ikkagi on rääkida Emmaste talispordist?
Teame juba, et Emmaste spordi lugu on väga rikkalik, aga ühel siinsel mehel on ette näidata juunioride MM-i 7. koht ning seda just nimelt talialal. Sellest saab lugeda allpool olevast pikemast loost.
Tänu sellele mehele toimusid siin eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses suusatreeningud ja tema rühmast kasvas välja järgmine suur suusahuviline. Katrin Vetsi, kes lõpetas Otepää Audentese filiaalis suusatamise eriala. Seda koos Kein Einastega, kes on nüüd Šveitsi laskesuusakoondise üks treeneritest.
Hiiumaa talimängudel oli alati kohal ka Emmaste esindus. Emmaste külade mängude raames oleme isegi Emmaste jalgpallistaadionil suusasprindis võistelnud. Praegu on Emmaste Spordikeskusel suusapark, küll mitte midagi erilist, aga ikkagi on, ja neid võimalusi kasutatakse lumisel ajal hoogsalt. Kahjuks on Leemeti uhked rajad jäänud erinevatel põhjustel virelema, aga mis teha, alati kõike ei saa.
EMMASTE POISIST KÜMNE AASTAGA TÄISKASVANUTE EESTI MEISTER
Laskesuusatamine on Hiiumaal olnud väga populaarne. Tiit Jõgi, Tiit Talumaa, vennad Remmelgud, vennad Koolmeistrid, Anti Kuulmata, Anneliis Viilukas, Eveli Saue jpt.
Enamik neist jõudis selle ala juurde tänu Tõnu Pääsukesele. Aga tänase loo kangelase lugu on natuke imepärasem. Raivo Piil läks siit tasaselt maalt 13-aastaselt Otepääle, et hakata tegelema laskesuusaga. Huvitav! Aga väga inspireeriv ja näitab, et kõik on võimalik. Tema tulemused räägivad enda eest - mehel on sisu ja tahtejõudu.
Intervjuus on juttu ka juunioride MM-il saavutatud 7. kohast. Taustainfoks veel, et sellel võistlusel andis oma uhkele karjäärile esimese medaliga hoogu Ole Einar Björndalen isiklikult. Kulla võitis 15 km distantsil Franck Perrot, kes on tänavuse olümpia ühe favoriidi Eric Perrot' isa.
Raivo näitas suunda ka oma treenitavatele. Nimed, kelle ta välja toob, on endiselt meie võistlustel osalejad ja meie toetajad, kuigi elu on nad saarelt kaugele viinud. Aga mis me siin ikka targutame, laseme Raivol endal rääkida!
-Alustame lapsepõlvest. Kuidas Sa juba mitteteadlikult oma tulevaseks spordikarjääriks põhja ladusid ehk kui sportlik olid väiksena?
Väiksena põhikoolis olin ikka pigem sportlik ja teadlikult mingit kindlat spordiala ei harrastanud. Eks kehalise kasvatuse tunnid olid lemmikud. Mäletan, et mõnel talvel olid Emmastes põllu peale või staadionile isegi suusarajad tehtud. Loomulikult pidid suusad endil olema ja meie peres olid need olemas. Võis olla nii, et nõuka ajal oli ikkagi kohustus suuski omada. Neid oli võimalik osta ka Emmaste poest. Puusuusad olid muidugi ainuke valik. Põhikooli esindasin ikka vahel ka maakondlikel võistlustel. Mäletan, et pallivise oli mul hea. Vahel lasti Kaul Kikase juhtimisel õhupüssi. Seda siis pigem põhikooli teises pooles. Tihti ka salaja. 😊
-Teades, et Emmastes suusatamisele esimesena ei mõelda, siis kuidas jõudis laskesuusatamine Sinuni? Miks just selle ala valisid?
Põhikooli ma Emmastes ei lõpetanudki, sest läksin 7. klassi poole pealt Otepääle Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK). See oli kõik üks suur juhus ja selle pakkumise tegi toona õpetaja Liidi Talumaa. Nimelt tema poeg Tiit oli juba sinna kooli läinud koos teise noormehega, Lembitu Innoga. Ja kust tuli põhjus mind kutsuda? Eesti noorte võistlustel oli teatesõidus vaja kolme tiimiliiget ja sooviti tekitada kindlasti ka Hiiumaa teateesindus. Miks just mina ja miks mitte keegi teine, sellele ei oska vastata. Mina ala ei valinud, ala valis mind.
-Nooremal põlvkonnal on seda aega natuke keerulisem mõista. Sa oled siiski Emmaste põhikooli 1987. aasta lõpetajate hulgas, sest sel ajal oli nii kombeks. Seega Sa lahkusid Emmastest juba 13-astaselt, 1985. Kas vahel tekkis koduigatsus ka?
Eks täiesti teise keskkonda minek ja elu ühikas oli uus ning kindlasti keerulisem. Kodus oli elu lihtsam ja mul olid kaaslased, kellega olin harjunud. Seda mul ei meenu, et oleksin tahtnud kohe tagasi tulla. Harjusin kooli ja muu keskkonnaga ilmselt kiirelt. Kõige harjumatum oli ikkagi suusarajal, saada hakkama treeningutega, sest seal on meie mõttes ikka mäed. Õpilased olid sinna valitud kehaliste katsete alusel. Mina neid tegema ei pidanud. Sinna kooli oli sel ajal väga suur konkurss ja oli ikka kõva sõna olla spordikoolis riigi kulul.
-Kuidas jätkus sporditeekond pärast põhikooli lõppu?
Põhikooli lõpp ja gümnaasium jätkus Otepääl koos treenimise ja esimeste lasketreeningutega Ants Orassoni käe all. Tema oli minu esimene laskesuusatreener, kuni gümnaasiumi lõpuni.
-Kui alustasid, oli veel domineeriv suusastiil klassika. Kas alustasid klassikaga või kohe vabastiiliga?
Suusastiili mõttes oli 1986/87 juba vabatehnika kasutusel ja klassikat me ei harjutanudki.
-Pildile jõudsid arvatavasti 1992. aastal, kui said Canmore'i juunioride MM-il 7. koha. Mida sellest päevast mäletad?
Noorteklassides saavutasin esimesed Eesti meistrivõistluste medalid ja võidud. Eesti noortega võistlesime ka NSV Liidu meistrivõistlustel. Teatesõidus, äkki 1989, õnnestus ankrumehena Eesti NSV võistkond võitjaks tuua. Mäletan viimast tiiru, kus riskisin kiire laskmisega. Õnnestus sada protsenti. Spordikooli päevil sai ka juba Soomes võistlemas käidud ja kogemusi sai sealtki. Gümnaasiumi lõpetasin 1991. Suusakoolis oli veel see eripära, et viimane õppeaasta venitati kahe aasta peale. Selleks, et rohkem treeningutele aega pühendada.
Canmore'i võistluspäev jäi kõige rohkem meelde sellega, et ei suutnud viimases tiirus viimast lasku tabada ja sealt sain lisaminuti juurde. Sellega läks teoreetiliselt kolmas koht. See olekski olnud ulme. Suusad olid hästi ettevalmistatud ehk libedad. Ilm pilvine ja rada kevadele kohaselt ikka suhteliselt pehme. Loomulikult oli nii suurel võistlusel, kus kogu maailma juunioride paremik koos, hoopis teine tase ja melu, kui olin seni kogenud. Eestit esindasingi vaid mina ja naisjuunioridest olümpial käinud Jelena Poljakova-Všivtseva. Treenerina, hooldemehena oli meiega kaasas Tõnu Pääsuke.
-Kuidas Su karjäär pärast seda edasi kulges? Mis jäid Sinu parimateks tulemusteks? Miks ja kui vanalt lõpetasid?
Mõnda aega pärast juunioride MM-i, suvel 1992 tuli minu ellu järgmine huvitav pakkumine. Minna üheks aastaks õppima ja treenima Norrasse Sirdali gümnaasiumisse. Klubiks sai Sirdal Ski. Hakkas hoopis teine maailm keeleliselt, kombeliselt ja treenimisel. Sealt ära tulles proovisin ikka saada piletit ka olümpiale, kuid 1994. aasta alguses Eesti karikavõistlustel teiseks jäädes oli selge, et seda ei tule. Olaf Mihelson oli see mees, kes siis valituks osutus. Ja no tema oli Tõnu Pääsukese poiss, kellel oli ilmselt juba seetõttu eelis. Aga seda peab Tõnu käest küsima. 1995. aastal olin kaitseväes ja sel aastal õnnestus ka Eesti meistriks tulla 20 km sõidus. Osalesin 1994. aastal MK-l Lahtis, kus parim tulemus oli 72.
Laskesuusatamisega lõpetasin 1996. aasta kevadel. Lõpetamise peamist põhjust ei mäletagi nii detailselt. Kindlasti oli üks osa finantsi puudumine, aga põhjuseid oli veel. Kindlasti üldine tase muu maailmaga võrreldes. Ma ei näinud võimalusi teha kõva samm tipule lähemale. Puudus ka isiklik treener, kellele otseselt toetuda või kellega arutada kas ja kuidas edasi.
-Mitmel MK-etapil osalesid? Kas said ka norra keele selgeks?
Sealses keskkonnas olles saab aastaga ikka väga palju selgeks. Koolis olid ka eraldi tunnid keeleõppeks. Mul oli hea kontaktisik, kes oli Eesti fänn. Inimesed on heatahtlikud ja aitavad sind igati. Õppisin ikka iga päev ja ega muud võimalust polnudki. Keeruliseks tegi asja veel see, et ma ei ole õppinud inglise keelt ja läbi selle õpe tegelikult käis. Käte ja jalgadega ning läbi kaaslaste sain olulise selgeks. Aastatega muidugi see ununeb, kui igapäevaselt seda enam ei kasuta. Sealsete tuttavatega suhtlen tänaseni.
MK-etappidel sain osalemisvõimaluse 1993 Lillehammeris ja 1994 Lahtis. Kohad ikka tagumise veerandi sees, Lahtis 72 ja Lillehammeris veel rohkem taga. Täiskasvanuna osalesin veel kaitseväelaste MM-il 1995. Kuna kogu pagas läks reisimisel valesse maailma otsa, osalesin seal laenatud varustusega. Ei mäletagi, mis kohtadele sõitsin ja protokolle ei leia. EM-etapil Kavgolovos sai osaletud vist 1995.
-Kas jäi kripeldama, et olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel jäi osalemata?
See, et ma ei pääsenud suurvõistlustele sõltus ikka minu tasemest sel ajal. Kindlasti olid ka mingid katsevõistlused ja kui need stardid ei õnnestunud piisavalt hästi, olidki rongist maas. Konkureerisin sel ajal Mihelsoni, Kaldvee, Ojaste, Zahkna, Udrase, Ojaga jne. Kõik head sõidumehed. Pärast Lillehammerit küll osa neist lõpetas ja tulid uued noored, Prants, Borovik ja Tobreluts. Laskesuusatamine on kahe ala hea kombo. Stabiilne laskmine oli vaid üks osa ja on tänagi.
-Mis on Sinu tagantjärele tarkused? Kas teeksid nüüd midagi teisiti?
Kõik, mis toimus. oli ikka ajastukohane, ei saanukski vist midagi ise teisiti teha. Võib-olla oleks võinud proovida kuidagi pikemalt Norrasse jääda. Norra meistrivõistluste 22. koht ei olnud just liiga hea. Olin siis esimest aastat täiskasvanute arvestuses ja ainult talendid on nii noorelt meistrid. Eestis sõltus väga ikka rahakotist, kas ja kus said treenida, elada jne.
-Sinust räägiti kui tugevast laskjast. Kust see oskus tuli?
Laskmisoskus ja esmane kogemus tuli suusakooli päevilt. Suusakiirus ei olnud parimate tasemel. Laskmises sain hea põhja suusakoolist, lasta sai ikka palju. Pärast lõpetamist 1996. aastat harjutasime Emmaste spordihallis ka, saime kusagilt paar normaalset püssi laenuks. Valdade talimängudel oli see ala sees, Anne Golub hankis kusagilt vastava varustuse. Hiljem osalesin siin saarel õhkrelvade võistlustel ja korra käisin võistlemas ka Narvas.
-Kas jälgid ka praegu laskesuusatamist? Mis on muutunud selle ajaga võrreldes, kui Sina veel selle alaga tegelesid?
Jälgin ikka huviga laskesuuska. Suurimad muutused varustuse osas on ehk vaid suuskades. Võistlused on tehtud rohkem tele jaoks ja huvilistele sellega ka põnevamaks. Jälitussõit, ühisstardist sõit – neid sel ajal ei olnud.
-Kas ja kellele hoiad peale eestlaste kõige rohkem pöialt?
Norralased on jäänud sellest ajast, kui seal õppisin. See rahvas on ikka väga suusausku ja võimalusi ning tegijaid jagub.
-Kus Sulle Hiiumaal meeldis kõige rohkem treenida? Palju Sa kasutasid Leemeti suusaradu? Teades, et Sa oled suusatamist jätkanud, siis kuidas kirjeldaksid olusid hetkel Hiiumaal?
Ega ma siin saarel väga ei olnudki, eriti talviti. Leemeti rajad olid siis vist ainsad. Tänased suusatamise olud Paluküla radadel on väga head. Üks rajalõik võiks olla natuke siledam, aga see jääb pigem paksema lume taha. Kiidan inimesi, kes hooldavad ja hoiavad seda heas korras. Info on igapäevaselt leitav. Väga super!
-Kes on need Emmaste inimesed, kes Sinu „hullule“ ideele hoogu andsid ja toetasid Sind sportlasteel?
Vanemad ikka toetasid. Nii palju, kui neil võimalust oli. Kooliajal ei olnudki väga muud kui sõidukulud Otepääle ja tagasi. Väike taskuraha ka, kord kuus käisin kodus. Kooli poolt oli ühiselamu, söök jne. Varustuse leidmine ja ostmine oli ikka vanemate võimaluste piires, kuigi koolil olid head suhted Visu tehasega, kust saime ka selle ajastu tippsuuski. Saapad, sidemed ja suusakepid pidime minu mäletamist mööda ise hankima ja loomulikult hangeldati käest kätte sel ajal. Juba suusakoolis oli Anne Golub see, kes tundis ikka huvi, et kuidas läheb. Läbi tema liikus hiljem kindlasti ka mingeid vahendeid, et saaksin kuidagi kulusid katta. Pärast gümnaasiumi lõppu proovisin leida saarelt toetajaid. Selge, et 1991. aastal ei olnud siin keegi nii edukas, et midagi kõvasti üle jäi. Mäletan, et hea peretuttavana sain toetust ettevõtja Mati Nursilt. Mingeid vahendeid sain tookord ka AS (või OÜ) Hiiukojalt. Head suhted olid ka Hiiumaa spordikooliga eesotsas Ene Männiga.
-Leidsin Emmaste Spordikeskuse dokumentide hunnikust Kalev Kotkase projekti „Emmaste Põhikool Eesti suusakaardile“, mis oli paljuski ehitatud ümber Sinu. Kuidas tagantjärele sellele otsa vaatad ja kes olid Sinu parimad õpilased?
(Tõe huvides peab mainima, et projekt rahastust ei saanud.)
Jah. Anne Golub tegi mulle ettepaneku hakata Emmaste lapsi natuke treenima ja neile suusatamist õpetama. Kalev vallajuhina soosis seda muidugi igati. See võis olla aasta 1995 või 1996. Anne pakkus õpilasi, kes olid juba sportimisega silma jäänud ja võiksid proovida. Ega palju ei olnud. Reeta Pere, Allar Pere, Katrin Vetsi, Randel Mets … Katrin Vetsi oli visa ja tahet täis. Tema läks hiljem õppima suusakooli ja ka lõpetas selle. Reeta, Allar ja Randel tegelevad tänagi kehakultuuriga ja minule teadaolevalt on Reeta õpetajana ametis suusakoolis Otepääl, kus minu laskesuusakarjäär sai alguse. Nendega ikka käisime mõnel noorte suusatajate etapil. Usun, et nad said edaspidiseks vaid kogemusi ja tekkisid mõtted, kuidas elus seda algust ära kasutada.
-Selle sajandi alguses mängisid Sa jalgpalli Emmaste JK ridades. Kust see huvi ja mis spordialasid oled veel harrastanud?
Emmaste jalgpallis osalesid tol ajal paljuski need, kes jaksasid joosta ja mul oli siis jaksu veel küll. Ei mäleta täpselt, kes kutsus, aga ju ikka Anne.
- Tean, et Sinu poeg Oliver mängib jalgpalli paremini kui Sina. 😊 Kas oled oma lapsed teadlikult spordi ja liikumise poole suunanud?
Ma tahan uskuda, et minu harrastuste kõrvalt on nad oma valikud teinud. See ei ole olnud sund, vaid nende tahe midagi saavutada ja olla oma tegevustes head. On hea meel, et nad oskavad ka hästi suusatada. Minu asi on seda kõike toetada ja innustada. Meie peres harrastavad kõik liikumist.
-Mida Sa ütleksid praegustele noortele? Kas spordis eesmärkide seadmine on veel ajakohane?
Arvan, et noored peavad leidma päevas 1–2 tundi, et füüsiliselt liikuda ja tulla arvuti- või telefoniekraani tagant ära. Leida ala, millega on võimalik tegeleda sinu kodu lähedal ja mis pakub ka eduelamust. Juba lihtne tunnine jalutusring on tervisele rohkem kui mitte midagi, sest meie süda vajab iga päev mingil määral kõrgemat pulsisagedust, kui lihtsalt istudes. Ei pea saama tippsportlaseks, aga see eesmärk võib ju ikkagi olla.
Aitäh Raivole! Võtsime ühendust ka Raivo eluteed mõjutanud inimestega, aga ka nendega, keda Raivo tugevalt mõjutas.
Tiit Talumaa: Raivo sattus sinna kooli (Otepääle) ilmselt tänu minu emale, kes tundis ja suhtles Anne Golubiga. Meil oli kodus jutuks, et ühte hiidlast on Eesti meistrivõistluste teatesõiduks juurde vaja. Mäletan, et ka ühtedelt meistrikatelt me medali ära tõime. Noorte liidukate kuld teates oli ikka super saavutus. Raivo viimase tiiru ülikiire puhas laskmine pani meid ettepoole poistest, kelle nimesid olen olümpial ja MM-il kohanud. Pärast gümnaasiumi Otepääl lõppes minu suusakarjäär ja kontakt kadus täielikult. Alles on veel paar pilti ja trennipäevikud.
Tiit elab nüüdseks Iirimaal, kus ta on tulnud ka meistriks korvpallis. Tänu tema treeningpäevikutele saime palju infot ja ühe pildigi.
Ants Orasson: Väga hea poiss. Töökas. Tal oli annet ja laskmise pool oli ülitugev. Ta jäi avanemata, sest funktsionaalne treening jäi natuke poolikuks. Professionaalset tööd oleks võinud veel jätkata ja siis oleks vaadanud kuhu välja oleks jõudnud, potentsiaali oli paremaks. Hiidlasi oli teisigi ja nad on mulle jätnud alati hea mulje. Saareline värk vist, Raivole ainult head!
Ants Orasson on lõpetanud Tartu TÜ kehakuulturi teaduskonna näiteks koos Toivo Pruuliga. On pragugi veel väga tegus ja ala juures.
Katrin Vetsi Child: Suusapisiku sain Raivolt. Pärast Emmaste Põhikooli lõpetamist läksin õppima Audentese Spordigümnaasiumi Otepää filiaali murdmaasuusatamist, mille lõpetasin 2003. aastal. Viimased 20 aastat olen elanud ja töötanud Inglismaal. Sport pole aga minu elust kuhugi kadunud – vastupidi, sellest on saanud elustiil. Tänaseks töötan koolis kehalise kasvatuse õpetaja ja treenerina, andes oma teadmisi ja liikumisrõõmu edasi järgmisele põlvkonnale. Kuigi Inglismaa maastik pakub nüüd vaheldust jooksu, rattasõidu ja isegi purjetamise näol, on süda jäänud truuks ka lumele. Suusapisik, mille kord Hiiumaalt sain, elab edasi: Eestimaa lumised talved kutsuvad ikka kodustele suusaradadele.
Katrin elab hetkel teisel saarel, nimelt Mersea saarel Inglismaal.
RAIVO PIIL, 18.04.1972, Emmaste
1987 - Hiiumaa parim noorsportlaste võistkond koos Tiit Talumaa ja Lembitu Innoga
ENSV noorte esivõistlus 5km - 4. koht
Dünamo MV-l ja ENSV õppiva noorsoo I talispartakiaadil 3X5km teade - III koht (Talumaa, Piil, Inno)
1988 - Eesti koolinoorte spartakiaad B. kl 5km 6. koht; teade III koht (Talumaa, Inno, Piil)
ENSV MV B. kl 7,5km - III koht; 5km – 6.koht; teade - III koht (Talumaa, Inno, Piil)
1989 - Hiiumaa parim noormehest õppursportlane
Eesti koolinoorte spartakiaad A.kl 10km - I.koht
Nõukogude proffide MV3x5km teade 71/72 – I.koht (Talumaa, Vsivtsev, Piil)
1990 - Eesti MV A.kl 10km - 6.koht; 7,5km - II.koht; 3X5km teade - I koht (Talumaa, Linnupuu,Piil)
1992 - Hiiumaa parim meesjuunior
juunioride MM-i 15 km 7. koht
1994 – Eesti KV-l 20 km 2. koht
1995 - Hiiumaa parim meessportlane Eesti meister 20 km distantsil
1996 - Hiiumaa parim meessportlane
Eesti MV-l pronks 20 km ja 10 km (üldarvestuses 6. koht) distantsidel
Sellised meenutused siis enne „pingutusi“ tugitoolis. Ilusaid olümpiaelamusi!
Ja väljas on ilus talv, kasutage seda, sest suusatamine on nauding!
