21/05/2026
Viimased aastad on olnud minu jaoks üks suur teekond iseenda poole.
Mitte sirge tee.
Mitte ainult valgus ja rahu.
Vaid väga inimlik kasvamine läbi elu enda.
Ma olen õppinud ennast tundma läbi armastuse ja kaotuse.
Läbi pettumuste, hirmude, vigade ja muutuste.
Läbi hetkede, kus olen tundnud ennast tugevana… ja hetkede, kus olen olnud täiesti katki.
Olen aastaid otsinud vastuseid endast väljastpoolt.
Püüdnud olla piisav.
Sobituda.
Hoida inimesi, suhteid ja vana versiooni iseendast.
Ja mingil hetkel sain aru, et kõige raskem ei ole teiste kaotamine.
Kõige raskem on loobuda sellest minast, kes uskus, et ta peab armastuse või kuuluvuse nimel ennast vähendama.
Ma olen tundnud häbi.
Kartnud, mida inimesed minust arvavad.
Kartnud olla “liiga palju” või “mitte piisav”.
Aga mida rohkem olen õppinud ennast ausalt vaatama, seda rohkem olen hakanud mõistma midagi väga lihtsat.
Me kõik oleme inimesed.
Me tunneme.
Eksime.
Pettume.
Vananeme.
Õpime.
Muutume.
Ja võib-olla ei ole ükski tunne tabu, kui me julgeme seda endas ausalt näha.
Täna ei taha ma olla keegi, kes õpetab teistele, kuidas elada.
Ma tahan lihtsalt olla inimene, kes julgeb päriselt kohal olla iseenda elus.
Kõigi oma kihtidega.
Kõigi oma taipamistega.
Kõigi oma vigade ja kasvamistega.
Ja võib-olla minu suurim taipamine on olnud see, et rahu ei teki täiuslikkusest.
Rahu tekib hetkest, kui inimene lõpetab iseenda vastu sõdimise.
Ja ma arvan, et pärast kõiki neid aastaid hakkan ma lõpuks vaikselt jõudma tagasi iseenda juurde 🤍
