23/04/2026
Ma räägin sulle ühest tundest, mida ma ise olen väga sügavalt tundnud.
See tunne, kui sinus on midagi enamat:
ambitsioon, soov, unistus -
aga sa hoiad seda vaikselt enda sees.
Sest lastel on vaja sind.
Sest töö ootab.
Sest elu ütleb, et sinu aeg tuleb hiljem.
Ma olin see naine.
See “tubli tüdruk”,
kes pani kõik teised endast ettepoole
ja arvas, et nii peabki.
Kolm aastat tagasi tegin ma otsuse:
ma ei oota enam “hiljem”.
Ja see muutis kõike.
Ma mäletan hetke,
kui pidin kirja panema oma soovid…
vähemalt 26.
Ma hakkasin nutma,
Sest ma ei suutnud neid isegi välja mõelda.
Mitte sellepärast, et mul poleks unistusi olnud,
vaid sellepärast, et ma olin nii kaua elanud teiste jaoks,
et olin unustanud, kuidas üldse endale unistada.
Täna on mu elu midagi täiesti muud.
Ma suhtlen inimestega,
kellega kohtumisest ma kunagi ei julgenud isegi unistada.
Ma olen teinud asju,
mis tundusid mulle täiesti kättesaamatud.
Kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi öelnud,
et ma kõnnin Tallinn Fashion Weeki laval
või lendan üksinda Maldiividele,
oleksin ma seda inimest hulluks pidanud.
Aga täna om see minu reaalsus.
Sügiseks olen ostnud pileti üritusele, et kohtuda Oprah’ga. Selle ühe ja ainsaga 😀
Ja kõige suurem muutus ei ole see, mida ma teen.
See on see, kuidas ma ennast näen.
Ma ei ela enam teiste ootuste järgi.
Ma ei sea oma unistustele piire.
Ma valin ennast.
Ja kui sinus on täna kasvõi väike tunne,
et sinus on midagi enamat,
siis usu mind, see ei ole juhus.
