24/08/2026
Olen tegutsenud treenerina alates 2019. aastast ning tänaseks olen ka kahe tütre ema. Olen kasvanud keskkonnas, kus liikumine ja sport on alati olnud loomulik osa elust, aga ka minulgi on olnud perioode, mil iseendale aja leidmine on tundunud peaaegu võimatu. Kuigi teadmised selle vajalikkusest ja soov on ju olnud.
Sellest ongi sündinud minu tänane visioon: liikumine ei pea olema järjekordne kohustus, vaid midagi, mis mahub päris ellu. Midagi, mis toetab sind, mitte ei koorma. Sest liikumine ei mõjuta ainult meie füüsilist tervist – see mõjutab ka seda, kuidas me ennast tunneme.
Mul on FAF Eesti personaaltreeneri väljaõpe, olen läbinud aastase toitumisnõustaja väljaõppe Rahvatervise Akadeemias ning omandanud Tallinna Ülikoolis funktsionaalse treeningu mikrokraadi. Täna olen taas ülikoolis, et õppida teenusedisaini ja luua teenuseid, mis päriselt inimeste elu mõjutavad.
Kõige selle juures on minu jaoks aga kõige olulisem aidata inimestel leida liikumisviis, mis nende elu ja vajadustega päriselt sobib.
Minu treening "Põnniga trenn" on ringtreening, kuhu mahub pea, et kogu su elu - ka need pisikesed jalakesed. Laps uudistab, mängib ja saab uusi kogemusi, vanem teeb samal ajal oma trenni ära. Mõnikord läheb kõik sujuvalt, mõnikord jääb harjutus korraks pooleli - kõik on väga okei.
Trenn on eelkõige vanemale, et toetada oma tervist ja seda eelkõige just siis, kui vaba aega napib. Laps ei pea sellest kõrvale jääma, ta tuleb lihtsalt kaasa. Kui ta ronib matile või tegeleb treeningvahenditega, siis see pole segamine - see on tema esimene kokkupuude trenniga.
Nagu raamatute lugemisegagi: laps ei hakka lugemist armastama sellest, kui talle öeldakse "loe raamatut", vaid sellest, et ta näeb kedagi lugemas. Liikumisega on samamoodi - laps näeb, et see on lihtsalt osa elust.